Hoolimata viimasel ajal suhteliselt tihedast kirjutamisest, otsustasin ikka ühe sissekande veel teha, sest kuulujutu tasemel levivinud uudised vajavad nüüd küll juba ametlikku kinnitamist. Kaua ma siin ikka jahun oma mustast leivast ja pirnikorjamisest, kui tegelikult nii suured muudatused mu elus toimumas.

Seega kus suitsu seal tuld - minu tagasilennupiletite canceldasime süvapõhjuseks on tegelikult fakt, et alates 26. jaanuarist olen ma ametlikult kihlatud Grant E. Harviega ning 3. november 2007 saab olema see päev, kui hakkan kandma tiitlit Missis Harvie. Teisisõnu lähen ma mehele ja hakkan oma elu rajama siin, Austraalias. Nii kaugele maakera teisele poolele pidin reisima, et lõpuks üles leida oma mr. Right, kes mind siin salapärases külakeses nimega Jerilderie ees ootas. Kes mu blogi esimesi sissekandeid luges, vast mäletab, et mu rahateenimise karjäär siinsel mandril sai alguse eelmise aasta novembrikuus vendade Bonic'te viinamarjaistanduses. Grant oli see mees, kes meile Sayakaga oma juures ulualust pakkus, kelle majas oma seljakoti toona maha toetasin ja kust ma seniajani välja pole kolinud. Juba esimesel päeval ajasin tube koristades majast välja kõik ämblikud, kes seniajani vaikselt iga üksikut juhust kasutades siia tagasi üritavad hiilida ja kolmandal päeval korraldasin juba väiksemamõõtmelise skandaali, kui meesterahvas lubatust tund aega hiljem töölt koju jõudis. Nädala jagu päevi hiljem käisin temaga esmakordselt Canberras laskmisvõistlustel kaasas ning üks kuu ja paar päeva pärast kõike seda palus ta esimest korda mind omale naiseks. Ja nii see läks - loomulikult, sujuvalt ja iseenesestmõistetavalt. Usun, et olen lõpuks leidnud selle, mida me kõik oma elus otsime ja leida ihkame, sest mõlemad tunneme, et oleme kui ühe asja kaks erinevat poolt, mis kuuluvad ühte. Kogu meie lugu on paljude suurte kokkulangemiste saaga, mis on pannud mind uskuma, et meile kõigile on ette antud valikutetee ning meie endi otsustada on, kas riskime sellel hetkel või mitte. Minugi lõplik otsus tuli läbi ränkade kahtluste ja enesega tundide kaupa diskuteerides, sest aastavahetusel võtsin ju siiski oma koti selga ja jätkasin oma Jerilderie's peatunud rännakut Sydney suunas. Samaaegselt mõtisklesin aga hetkeksi puhkamata, mida vastata Granti ettepanekule, mis tõotas segi paisata meie mõlema elud ja võrdus pileti ostmisega Ameerika Mägedele. Vaikselt msn-s alanud vestlused venisid lõpuks tunniajasteks telefonivestlusteks ning ühel hetkel tundus lihtsam osta rongipilet ja minna tagasi. Ise olin enim üllatunud, et kui see kõik juhtus, siis olin ma eneselegi saladuseks selleks nii valmis kui valmis. Tundus sedavõrd loomulikuna, et kui vanasti kell kuus alles nightclubist koju jõudsin, nüüd aga sellel ajal juba üles tõusen, et mehele hommikuputru keeta. Seistes pruutpaaride salongi proovisaalis suure maastlaeni peegli ees, valge kleit seljas ja loor peas, küsisin iseendalt, et kes on see tüdruk seal. Oli ju minu kindel teadmine, et mina ei abiellu kunagi, sest pole minu stiil ja samuti oli Grant kogu maailma naissoos pettununa otsustanud, et ei enam. And here we are - just never say never;) Pulmade korraldamine võtab seega preagu üksjagu aega ja energiat hetkel, sest hoolimata pikana tunduvast ajavarust saab see olema tõeline katsumus- ei suuda küll aru saada, kuidas mõned seda elus suisa mitmel korral suudavad ette võtta. Kuna päris ookean jääb meist liiga kaugele, siis valisime abiellumiseks Murray jõe ja seal sõitvad vanad aurulaevad. Kes mäletab 90-ndate alguses vene kanali pealt jooksnud miniseriaali "Kõik jõed voolavad", siis just selle sama laeva 'Philadelphia' peal pannakse ka meid paari. Ametlikud kutsed veel valmis pole, aga kindlasti on igaüks teist enam kui teretulnud siin kaugel maal, sest nagu kalendrisse vaadates näete, on tegemist laupäevase päevaga ja miks siis mitte teha üks nädalavahetuse väljasõit;)

Aga lisaks mehele minekule ootab mind esmaspäeva hommikul ees ka esimene ametlik tööpäev firmas Philip Morris. Hoolimata faktist, et olen Austraalias vaid mustatöötegijate-pirnikorjajate viisaga, õnnestus läbida [ks exclusive konkurss ja asungi seega 28. mail tööle ametikohal 'Cost and Capital Expeditures Accountant'. Sisu poolest on tegemist ikka sama kulude arvestamisega, millega Eestiski tegelsin, lihtsalt nüüd on dimensiooniks kontsern, kus ülemaailmselt töötab ca 80 000 inimest ja rahanumbrite taha kirjutatakse kamaluga nulle. Esialgu on tegemist aastase lepinguga, mille järel selgub, mis edasi saab. Aga pingutada kindlasti tasub, sest nagu nad ise reklaamivad "This is a company that encourages and celebrates success". Hoidke mulle siis kõvasti pöialt, sest kui sellel positsioonil hakkama saan, on pirnikojamisega eluks ajaks asjad ühel pool (ehkki need kirsid ikka jäid veidi hinge kipitama).

Ning nüüd vimane rosin kogu selle tordi peale;) Võrreldes elu siin Austraalias ja kaugel Eestis, oleme statistika vastu võimetud. Tuleb välja, et Eesti 8. koht tabelis "Mürgiste madude ja sisalikega kokkupuudete arv inimese kohta", on eespool nii Lätist, Mehhikost, kui Austraaliast. Mis iganes edetabeliga tegu pole, on väike Eesti ikka esikümnes! Või on meil lihtsalt üks väike väle madu-uss seal lumehangede vahel liikvel, kellel käed- jalad-lõuad pidevalt tööd täis. Mõni ime, et inimesed Austraaliat unistustemaaks peavad- soojem, mõnusam ja tuleb välja, et ka ohutum kui kauge Maarjamaa;)
http://www.nationmaster.com/graph/mor_con_wit_ven_sna_and_liz_percap-venomous-snakes-lizards-per-capita

Sõitsime eile nii saja kilomeetri kaugusele Jerilderie'st ja uskuge või mitte, aga raske on ära tunda neid samu kohti, millest eelnevalt mitmeid kordi oleme mööda sõitnud. See nn seenevihm, millest eelmises sissekandes kirjutasin, kujunes kokkuvõttes päris korralikuks (tänagi veel tuleb hooti), mille tulemusena kõik suisa rohetab. Suurim imetlusobjekt on teeäärsed kraavid, mis järsku vett täis on saanud ja põldudel kasvav rohi, sest siinses kliimas piisab vähesest, et loodus hoogsalt vohama hakkaks. Kohalike telekanalite peauudiseks oli ülevaade, kuhu külakesse kui mitu millimeetrit vihma vanajumal oma heldusest andis. Melbourne's korraldati suure põua ajal selliseid indiaanlastekultuurist pärinevaid vihma manamise rahvakoosolekuid ja kujutan ette, kuidas need nõiad-tarkurid suurest rahuldusest omale rusikaga vastu rinda taovad. Lõpuks ometi on vaevad tasutud ja kõik saavad vähe kergemalt hingata ja kui algul lõid farmerid kohalikes pubides rõõmutantsu, siis nüüd on kõik usinalt põldudel külvamas. Mina aga võtsin rahakoti, läksin poodi ning ostsin omale suure vihmavarju. Valisin siiski sellise odavama, sest ega tea - äkki saab järgmine kord selle kapist välja võtta jälle alles paari aasta pärast.
Ei tea kas nüüd sellesama vihmasaju ajendil, aga igastahes lisaks vihmavarju ostmisele oli eile see päev kui Austraalias esimest korda kalaletist omale tüki värsket lõhet ostsin. Kuna kõik mereannid on siin hirmkallid, siis ei ole seni lihtsalt raatsinud rahakoti raudasid avada, sest näiteks üks kilo sedasamust punast lõhet maksab siin nii 350 eeku. Tänahommikuse kohvi ja kalavõileiva juures meenus minu möödunudkevadine külaskäik Kahurite juurde Soomemaale. Helsingi kalaturust kõigi nende erinevate punaste ja valgete erinevate kalaliikidega on raske midagi paremat ette kujutada niisamuti nagu on raske leida Kristiinast ja Toomasest külalislahkemaid inimesi. Seega kui kunagi jälle Eestisse saan, siis esimese asjana ostan pätsi musta leiba ja teisena kilo heeringat (hapukoore ja sibulaga!). Viimane kord Melbourne's käies õnnestus üles leida venelaste pood, kus müüakse seda pesuehtsat musta leiba. Päts peos käisin mööda tänavat ja nautisin iga viimast kui suutäit sellest(oli veel see Borodino oma). Jumalate söök on see, mida seal koduses Eestis iga päev poest võite tarida nii palju kui vaid kotis kanda jõuate- mina saan siin kaks viilu aasta esimeses kvartalis ja siis järgmised kaks jõuludeks. Lisaks mustale leivale ostsin kilo tatart, kuid seal müüdi ikka igasuguseid hõrgutisi nagu skumbriat, pelmeene ja isegi keefiri! Iga vähegi kauem välismaal elanud eestlane teab, et üks asi, mille järgi neelud käima hakkavad, on kindlasti kodused piimatooted ning eriti just kohupiim.
Lisaks eestimaisele toidule, millest unistan on veel üks asi, mille järele puudust tunnen ja uskuge või mitte, aga see on meie tervishoiusüsteem. Kui keegi viriseb Eesti oma üle, siis tehke talle teene ja saatke ta välismaale ravile ning kõik need virinad lõppevad selle hetkel. Olen Austraalias viibimise juures vajanud paaril korral arstiabi ja kuna viimane kord saadeti täiendavatele uuringutele, siis tuli veel eriline kadalipp läbi teha. Muidugi on siin kõik meditsiiniteenused tasulised- kohalikele maksab riik poole kinni ja ülejäänud poole peale tehakse erakidlustus, ent mina kui backpacker saan loota vaid oma reisikundlustusele. Suurim erinevus süsteemide vahel on see, kui raske on siin arstini välja jõuda . J meie Eestis veel arvasime, et meil järjekorrad pikad- naljamunad! Siin on eriarst nii püha loom, et võib-olla korra enne surnuajale viimist näed, aga võib-olla jääbki nägemata. Perearst seisab nii kindlalt patsiendi ning erialaspetsialisti vahel, et kui arstikabineti põrandale kokku variseks, siis togiks vist küünarnukiga ja viskaks klaasi külma vett näkku, aga ei rohkemat. Mul tekkis aprilli algul nii karm kõhuvalu oli, et ei jäänud midagi muud üle, kui haiglasse abi minna otsima. Peale kolmetunnist ootamist kiirabis tutvustas üks indu rahvusest meeterahvas end minu raviarstina, tonkas korra sõrmega mu kõhtu, tegi uriiniproovi ja soovitas võtta paratsetamooli. Päris palju nõu ju 700 EEKi eest saadud või mis;) Täna helistasin perearstile viimaste vastuste saamiseks (ärge muretsege-kõik õnneks korras minuga), mis tähendas:
1. 30 minuti telefonitoru otsas rippumist,
2. igale üksikule administraatorile seletamist, mida ma ikka tahan ja kuidas mu nime täpselt kirjutatakse,
3. ühe ja sama popplaulukese jälle ja jälle ja jälle kuulamist, mida katkestas vaid lause "We thank You very much for Your kind patience".
4. ja mis lõppes sellega, et see 'kind patience' sai lihtsalt otsa ja panin toru hargile.
Arstide vähesuse probleem on siin väga terav - eriti maapiirkonnad on need, kuhu suure vaevaga õnnestub vaid mõni India või Pakistani päritolu doktor ametisse saada. Enamik austraallastest doktoritest emigreerub Suurritanniasse ja Aasiasse ning nii ei ole see mitte ainult meditsiini vallas, vaid üleüldiselt. Sellest ka taoline suur tööjõupuudus Austraalias - niigi on neid siin vaid 20 miljonit ning kui neist paremad pojad lahkuvad, siis töötegijaid nagu ei jäägi. Samas ei jõua ära imestada Austraalia valitsuse kavalust - vähemalt prinide, õunte ja banaanide korjajate pärast pole vaja muretseda. Aus vahetus - 3 kuud puu otsas 12 kuu puhkuse vastu Rohelisel Mandril. Smate vist isegi aru, et tahestahtmata jätsid need 3 kuud Besimite istanduses kustumatu jälje minu ellu. Meenus eile, kuidas ühel päeval pirne jälle kokku noppides Susiel, ühel saksa tüdrukul, hakkas nina täiesti suvalisel hetkel kuumusest verd jooksma. Ainuke asi, mida suutsime selle 45 kraadiga teha, oli külm käterätt peas kuskil varjus magada. Kuid nagu minu hingehaavade leevenduseks näitavad telekanalid just praegu, et vihm oli tore küll, ent lisaks selle avas vanajumal taevaluugid ka lumele! Just just- kui teie seal ootate esimest suvist kuumalainet, siis austraallased mängivad siin lumesõda!
http://www.theage.com.au/news/national/snow-lifts-hopes-of-good-season/2007/05/21/1179601299195.html

Kuna täna meil siin suht vihmane ilm, siis kamina ees istudes mõtlesin, et teen blogisse ühe sissekande. Viimane nädal on Jerilderie's vahelduva eduga küll sadanud ja mitte sadanud, mille üle kõik enam kui õnnelikud on, sest 8 aastat ei ole siin nii palju vett korraga nähtud. Ja tegemist ei ole mitte erakordse tormihooga nagu koduses Eestis, kus vesi poole linna üle võimust võtab, vaid täiesti tavalise vihmakesega, mis seened vaikselt kasvama paneks, kui neid siin kuskil veel pärast nii pikaajalist põuda leiduks. Vesi on siin mandril jätkuvalt kõige kriitilisem probleem, mida näitab juba see fakt, et iga osariigi valitsuses on loodud eraldi selline ametikoht nagu "Water Minister". NSW osariigis on olukord jõudnud ülima kriitilisuseni, kuna kuu aega tagasi teatas seesama veeminister, et kuni korraliku vihmani, mis kuivalejäänud veereservid jälle taastaks, ei anta ühelegi farmile täiendavat vett. Sisuliselt tähendab see terve põllumajanduse välja suremist, sest juba praegu on paljudel jätkunud jõudu osta vett vaid niipalju, et hoida puid hukkumast. Kui olukord nii kaugele siiski läheb, on õunapuude puhul vaja 3-4 aastat, pirnipuude puhul kuni 10 aastat istanduse taastamiseks. Besimite juures pirne korjates tuli ka nendes blokkides töötada, mida ei olnud eelnevalt kastetud ja uskuge mind - need pirnid ei olnud suuremad kui minu näpuotsad. Mitmeid kordi pidi mööda redelit üles-alla ronima, enne kui koti täis sai niblutatud. Panen siia ka kaks pilti sellest, kui kõrge on see redel, mida mööda puu otsa kablutasime ja kui suur on see bin, mida pirn pirni haaval täitma pidime.

Praegu siin mugaval diivanil istudes arvutiklahve klõbistades mõtlen tagasi neile eelnevatele kuudele ning kysin isegi, et kuidas ma küll suutsin. Vist oli eesmärk nii raudselt silmade ees - täiendavad 12 kuud Austraalias- et lihtsalt ei olnud võimalik enne alla anda, kui vajalik aeg täis teenitud. Teine pool olid need inimesed, kellega koos sai iga päev 5.30 üles tõustud, hommivõileivad nahka pistetud, kiiresti päikesekreem näkku määritud, korjaja standardvarustusse kuuluv picking bag kaenlasse haaratud ja tööle tormatud, et siis päikesetõusu ajaks juba pirnipuu otsas olla. Kuu aega töötasin koos ühe saksa poisi Bastianiga, tänu kellele kindlasti kogu see töö oluliselt lõbusamaks kujunes kui muidu. Leidsime suurepärase klapi juba esimesest päevast, kuna huumorisoon oli üksühele ning mõlemad olime tihtipeale viimased, kes põllult tagasi jõudsid. Ja ehkki rügasime mõlemad meeletult tööd, leidsime alati mingi hetke päevas nalja viskamiseks, sest muidu oleks katus koos pirnidega ära sõitnud;) Bastian oli tegelikult kehaehituselt selline kesmisest väiksema suurusega, aga nii meeletu tahtejõuga, et korjas rohkem kui suured ja pikad mehevolaskid, kes ennast tihtipeale lihtsalt liigutada ei viitsinud(meenutas väga Elikot, kes samasugune jõuline natuur ja kellega igav juba ei hakka!). Kui mõni päev Bastianiga koos töötasime, siis mul ikka õhtuks süda puperdas sellest meeletust jooksmisest ja tormamisest, ent nendel päevadel alla 2 tonni kindlasti mitte ei korjanud. Üldarvestuse oli minu isiklik rekord ca 3 tonni õunu/päev peale nädalavahetust, kui omanikud mingil kummalisel ajendil jälle otsustasid laupäeval ning pühapäeval mitte tööd teha. Kogu saak aga selle tulemusena küpses üle ning varises väiksemagi tuuleiili korral. Sisuliselt seega lihtsalt lahmisime õunu maast ämbritesse loopida ja ise tituleerisime, et eestimaistes oludes nimeatakse seda lihtsalt kartulivõtuks.

Lisaks Bastianile sain lähemalt sõbraks veel ühe Hollandi tüdrukuga, kellega küll otseselt koos ei töötanud, kuid õhtuti niisama maailmaasju arutasime. Üldse nägin vist oma 100 erinevat pickerit, kellest mõned vaid paar päeva, mõned vähesed kuu või kaks istanduses vastu pidasid. Nagu isegi juba aru saate suutsin vaid mina jaanuaris alustanutest nii pikalt vastu pidada. Kusjuures esimesel päeval arutades, kui kaua keegi kavatseb Besimite juures töötada, olin ainuke, kes ei arvanud, et vähemalt yks kuu ikka. Seadsin omale eesmärgiks nii kaua kui võimalik ja lõpuks saigi päris kaua;) Nii et tänaseks on mul käes prinikorjamise tulemusena saadud viisapikendus ning paberite järgi on mu seega luba viibida Austraalias kuni 18. oktoober 2008 a. Tagasilennupilet on seega canceldatud ning meenuvad Maigi sõnad, et kes läheb Austraaliasse kauemaks kui 1 kuu, on Eesti jaoks kadunud tydruk. Midagi pole teha, läks ka minu puhul nii...

Ning nyyd näide sellest, kuivõrd väike see emake maakera ikka on. Besimite juures elasin viieinimese toas (ainuke lux sviit koos telekaga!), kust 3 kuu jooksul käis läbi nii sakslasi ja jaapanlasi kui kanadalane ning isegi yks aafriklane. Päeval, kui kõik ülejäänud toakaaslased olid lahkunud ja mina üksi jäänud, tulin lõuna ajal camp'i, kuhu uued tüdrukud olid just kohale jõudnud. Näitasin neile toa kätte, tegin reeglid selgeks, et mis kuidas ja kellega ning siis muuseas taipasin küsida, et "Where do you come from, girls?" Vastuseks oli "From Estonia". No ei ole ju võimalik! Võid kogu Austraaliale tiiru peale teha ilma ühtegi kaasmaalast nägemata ja järsku on ühes väikeses istanduses korraga 3 tükki. Austraalased küsisid, et pool rahvusest on siis nüüd seega kohale jõudnud jah;) Elasimegi pea poolteist kuud kolmekesi ühes toas ja tänu sellele ma ka emakeelt ikka päris unustanud veel ei ole. Selline hea kodune tunne tekib, kui saad visata nalja, mille taustast vaid üks eestlane aru saab - eriti kui need killud pärinevad näiteks näidendist "Armastus kolme apelsini vastu". Tekib ju küll koduigatsus lähedaste ja musta leiva ning isegi valge koheva lume järele... Muidu olid hästi toredad tüdrukud, aga sellised 100% puhtad eestlased. Sain isegi jälle aru, et minul on siiski mingid geenid kuskil segadusse läinud või segadusse aetud. Reisimise suurim võlu on ju suhtlemine paljude erinevate kultuuritaustadega inimestega ja nii ennast arendades silmapiire avardada. Nemad aga vastupidi püsisid kogu aja toas raamatut lugedes, telekat vaadates ja teisi inimesi vältides. Pikapeale avanesid nad ja mina leidsin nad väga vahvad olevat, aga välismaalastele, kes ise oluliselt avatumad on, jääb eestlastest hoopis teine mulje. Nemad ei tea, kui palju aega ja vaeva nõuab ühele maarjamaalasele naha alla pugemine. Me kardame nii meeletult uusi muutusi ja sulgeme endid igaks juhuks juba ette, et jumalapärast elu meist mööda läheks, andmata teistele isegi mitte võimalust. Et keegi meiega suhtlema ei hakkaks, sest ei tea ju mida peaks vastama ja hoidku jumal, kui äkki veel tahab midagi! Kuid olete te mõelnud, kui palju head ja huvitavat meist sellel ajal mööda libiseb... Eestlane on nii kinni iseendas, et teda ümbritsev maailma koos selles elamise võluga jääbki lõpuks nautimata. Kõigile on antud võimalus ja me ise otsustame, kas seda täiel rinnal kasutada või siis vaid kadedalt kiibitseda teiste julgust elada. Ka minul on enne igakordset hullumeelset ettevõtmist tunne, et no millega ma jälle hakkama olen saanud, aga alati olen sunnitud lõppkokkuvõttes tõdema, et võita oli oluliselt rohkem kui ma sellel hetkel arvasin kaotavat. Alati. Ja nagu teada, on mõni meist sellisel moel ju võitnud endale suisa isikliku Porschegi;)

Siin ma siis olen, istumas oma viimase õunabin'i peal, läbi ime täiesti elus ja mitte kyll päris terve, aga siiski omal jalul. Ja nii nagu Haigekassast lahkmise kuupäev oli 13 ja reede, nii ka Besimite orchard's oli viimaseks tööpäevaks 13 ja reede - ei tea, kas peaks kahtlustavalt sellesse kuupäeva hakkama suhtuma;)

Anyway on see nyydseks läbitud etapp. 3 kuud on muidugi ka väga aukartustäratavalt pikk aeg, sest enamasti pysivad backpacker'd yhes kohas max 3-4 nädalat, et siis jälle edasi reisida. Lõpus tundus juba endalegi, et olen liiga pikalt paigale tammuma jäänud ja seega oli tõeline vabaduse tunne, kui viimase koti õunu bin'i tyhjaks valasin ja kergel sammul istandusest minema jalutasin. Tagantjärgi arvestades korjasin selle 3 kuu jooksl kokku 77 tonni vilju, millest enamiku moodustasid pirnid, aga samuti sai korjatud ka õunu, nashisid ja quince (mina pole enne seda vilja oma elus näinud, sest see pidavat olema hästi vana ja hästi haruldane liik, mida toorelt syya ei synni, aga mis peale keetmist meenutab maitselt vägagi tavalist õuna). Igatahes pirne mina oma elus enam korjata ei kavatse, sest eriti vahepealse õunakorjamise järel paar päeva pirnipuude otsas veetes said aru, kui raske see ikkagi on. Kott kaalub nii15 kg, millega mööda redelit yles-alla kepsutad ja seda siis pea 10 h iga päev, pirnikoti tyhjendamisega kaasnevad muhud ja sinikad, sest see 15 kg tuleb nii rinna kõrgusele vinnata, et saaksid selle tyhjaks valada, pirnipuud on suured ja okkalised ning rebivad iga vähegi katmata koha kätel ja jalgadel vermele. Lisage siia veel 45 kraadi kuumust, kus silmad kipitavad, kuna okste vahel pirne otsides yles vaatades jookseb higi silma ja päikesekreemi pole võimalik kasutada, sest see lihtsalt voolab näo pealt minema - nyyd vast saate Teiegi aru, miks kõik kohalikud austavad igat yksikut fruitpicker't siiralt ja sydamest. See on neetult raske töö. Õunad olid kyll oluliselt paremad, sest õunapuud on väiksemad ja ei torgi nii valusasti ning lisaks kaalub rinna peal olev kotitäis oluliselt vähem võrreldes pirnidega ning kui kõht tyhi, lööd hambad sisse ja saad tasuta lõuna:) Kokkuvõttes olen nyydseks omandanud siis hulgaliselt teadmisi kõigi poes myydavate õunasortide osas ning lisaks hindan professionaalsest huvist ära ka korjamise kvaliteedi - ei tea, kas see just mu CV-le oluliselt midagi juurde annab, aga mulle endale oli see 3 kuud kindlasti enam kui huvitav ja õpetlik. Ehkki korjamine on eelkõige fyysiline töö, on kõik ikkagi kinni mõtlemises, sest keha suudab taluda palju ja harjuda esialgi võimatuna näivaga, kui vaid endale sisendada, et tuleb ja peab ja saab. Kõik sõltub sellest, kui tugev on tahtejõud, sest peale 8-9 tundi 40-kraadises kuumuses kott koti järel pirne bin'i vedades on vaid tahtejõud see, mille abil yha uuesti ja uuesti sinna redeli otsa ronida, et veel yks kott ära täita ja siis veel yks ja siis veel yks... Fyysiline vorm, mis sellega kaasneb on muidugi kadedaks tegev ja lõpus oli suisa hale uute tulijate esimesi ponnistusi vaadata, sest vanade tegijate kehad olid nii sitked ja tugevad, et võisime pea uskumatutes poognates redelil tasakaalu säilitada ning soovitud õunad-pirnid kokku noppida- isegi kui selleks tuli pääsukeseasendit kasutada;) Minul ei juhtunud õnneks ka redelilt alla kukkumise intsidenti, ehkki nägin mõnda päris valusat allatulemist kõrval. Eriti yks jaapanlane oli selline wild, kes viskas redeli kuidagit moodi puu najale ja kui siis kuulsid teisest istanduse otsast kirumist ja vandumist, oli teada, et ei saanud see redel jälle just kõige paremini paika. Õunte korjamine on yldse hoolikust nõudvam, sest nagu veid muljuda saavad, kõlbavad vaid mahlaks. Ja kui järgmine kord poes Golden'i õunu juhtute ostma, siis teadke, et need on pickerite seas kõige vihatumad, kuna piisab, et vaid veidi kõvemini neid kätte võtad ja juba on neil märk peal.