Selle neljapäeva pärastlõunaks, enne pikale nädalavahetusele suundumist, oli minu fruitpicking'u karjääri pikkuseks kujunenud siis täpselt 34 h: esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval töötasin 07.15-17.15 ja neljapäeval 07.30-11.30. Ilma lõunapausideta. Vähemalt ma ise arvan, et olen väikese hingetõmbepausi küll ära teeninud;) Nüüd saan aru kohalike asunike rõõmust, et Austraalia valitsus on teinud 3 kuud farmitööd kohustuslikuks eelduseks viisapikendusele, sest vastasel korral peaksid ju nemad selle orjatöö ära tegema. Samas vaid need, kes omal nahal on läbi teinud kõik selle õuduse ja saavad aru sõna fruitpicking tähendusest (tervitused Laurale!) võivad auga öelda, et nad on Austraalias käinud ja Austraaliat näinud. Koht, kus töötan, asub 38 km kaugusel Sheppartonis, mis on üks tuntumaid Victoria osariigi nn puuviljapealinnu. Töö leidmine ei ole siin väga raske kui olemas on telk ja auto, kuna mul aga need puuduvad, siis pean alati kindlaks tegema, kas garanteeritakse accomodation and transportation. Seepärast ka selle 4 albaanlaselt vennale kuuluva õuna- ja pirnikasvanduse välja valisin, kus elamine on farmis ja ei pea muretsema ei ulualuse ega hommikul tööle saamise pärast. Tegelikult tuli välja, et pirnide korjamine on üks hullemaid fruitpicking'uid , kuna nad on kaalult rasked - õunad on oluliselt paremad, kuna nad annavad mahtu, aga samas ei rõhu nii raskelt õlgadele. Üldse on meid kokku nii ca 25 backpackerit, kes siis selle pickingu töö seal farmis ära peavad tegema - enamik sakslased ja prantslased, üks rootsi ja üks korea paarike, aafriklanna, mina, 4 jaapanlast ja soomlane. Suht international, aga tegelikult sakslased ruulivad, kuna neid ikka enam kui pool. Meeste-naiste suhe on vist suht võrdne või siis veidi naiste kahjuks. Ööbime majakestes, kuhu paigutatud 4 voodikohta, riidekapp ja telekas, mis näitab vaid ülekannet mingilt kaugelt sinipunaselt võõramaiselt uduplaneedilt;) Köök on ühine, dushiruume on kummalegi sugupoolele üks ja riiete pesemiseks vana pesumasin, mis tuleb ise enne käivitamist vett täis vedada. Suht basic, aga kannatab ära ja võrreldes eelmise aasta Mehhiko playaga ikka tõeline luxvariant. Vähemalt ei pea me muretsema joogivee olemasolu pärast ega hommikuse kohvivee saamiseks tulehakatuseks kookospähkleid põletama. Aga töö ise on tõega raske -arvan, et kirjeldus "first days your body is burning like in a hell" võtab kõige täpsemalt kokku kogu fruitpicking'u põhiolemuse. Sisu poolest kujutab fruitpicking seda, et pead päeva jooksul kokku kandma nii palju pirne kui vähegi suudad kõhu peal rippuvas kotis, kuhu neid korraga nii 10-15 kg jagu mahub. Lisaks on iga korjaja standardvarustuses redel, mida mööda päev otsa üles-alla saab kablutatud. Hommikuti ärgates on esimesi samme põranda peal teha pea võimatu, kuna varbad on redelipulkadel ronimisest automaatselt kronksus ja võtab hetk aega enne kui täistallaga jälle põrandale hakkad astuma. Alguses tegidki valu rohkem jalad, sest katsuge ise 1o h järjepanu mööda treppi steppida- ainuke, mis muidugi sellest ennast häirida ei lase, on kehakaalu number;) Kõige karmim päev minu jaoks isiklikult oli teine päev, kui ma õhtul koju jõudes voodisse kokku vajusin ning sealt enam tõusta ei jõudnud. Iga üksik keharakuke tegi ülinimlikku valu ja seega jõudsin järeldusele, et kui piiblis räägitakse põrgus põlemisest peale surma, siis suure tõenäosusega pidasid nad silmas fruitpickingut 45 kraadises kuumuses. Õnneks oli see nädal ilm siiski suht jahe (nii 30 kraadi ringis), aga järgmine nädal peaks hakkama jälle tõusma, mis tähendab seda, et kui ma praegu tarbin päeva jooksul 3-4 liitrit vett, siis varsti tuleb üks ekstrapudel juurde muretseda. Ja kõige tagatipuks - kogu selle õuduse lõppedes õhtu hakul koju loivates olen ma saanud rikkamaks tervelt 600 EEK-i jagu! Bugger! Sandikopikad, ent minu jaoks on olulisem aastane viisapikendus, kui teenitavad miljonid. Ehkki rikas oleks ju ka mõnus olla.... Jägmine nädal peaks parem "saak" tulema, kuna seni korjasime iga puu pealt vaid suured viljad ära, nüüd aga krabad kotti kõik, mida silm näeb ja sõrmed ulatavad haarama. Vähemalt jääb ära see mõnu, et rassid oma suure redeli puu alla, ronid üles maa ja taeva vahele ning avastad rõõmuga, et seekord õnnestus leida tervelt 3 korralikku pirni (võrdlusmoment: päeva jooksul kanname hetkel kokku igaüks keskmiselt 900 kg pirne). Tegelikult need jutud, et fruitpickigu'ga teenid korraliku taskuraha baseeruvad mitte sellel, et teenid palju, vaid et kulutad vähe, sest kuna tegemist on tavaliselt pärapõrgus elamisega, siis lihtsalt ei ole võimalik mingil moel oma sajaseid luftitada. Kuid järgmine kord poodi minnes ja kilo pirne ostukorvi tõstes mõelge - selleks, et need sinna puuviljaletti üldse jõuaksid oleksid, on väga palju vaeva pidanud nägema nii minusugused backpackerid neid korjates kui minu ülemustetaolised põlised farmerid neid kasvatades kuskil kaugetes istandustes, mille olemasolust kaugel põhjamaal kellelgi isegi aimu ei ole. Ja järgmiseks mõelge, kuidas oleks sedasama tõstmisliigutust teha päeva jooksul nii 900 korda järjest;)
P.S. Eelmise sissekande lõpetasin märkusega Austraalia nn liikuvatest puudest ja eile öösel koju sõites elasime selle siis ka ise läbi. Õnneks kokkupõrge känguruga piirdus vaid tema saba riivamisega, aga heli sellel hetkel oli kui kivirahnu otsa sõites. Auto jäi terveks ja meie ka, ent süütutest armsatest loomakestest on asi ikka väga kaugel - tegemist on tõeliste hiidhüpiknukkudega, kes ilmuvad ühelt poolt teed pimedusest ja kaovad teisele poole teed pimedusse, jättes maha purunenud esiklaasid, katkised automootorid ja kurjavanduvad autojuhid. Meil oli küll lõpp hästi, kõik hästi, aga vot oleks sellel hetkel püss käeulatuses olnud, oleks ilusa õhtusöögi küll saanud;)

Lõpuks ometi leidsin siin mandril üles selle õige ookeani, mille järele Mehhikost tulles kogu aeg igatsus on olnud. Ookean, mille kaldal lihtsalt istud ja kuulad murduvate lainete kohinat, mis nagu lummus Su endasse haarab. Mingi kummastav võlu minu jaoks ookeanis igatahes peitub- võin tunde ja tunde avasilmi unistada, vaadates helesinist lõputut vetevälja. Pärast väsitavat Sydney't oli Newcastle kui unistuste paradiis oma erinevate beach'dega otse ookeanikaldal. Hostel, kus peatusin, asus ca 2 minuti jalutuskäigu kaugusel Vaiksest ookeanist - kahjuks küll vesi oli isegi põlise eestlase jaoks suht jahe, mistõttu ujumisega sai suht vähe tegeleda. Samas olid seal rajatud sellised bathid ehk teisisõnu eraldatud sopikesed ookeanist, mis oluliselt soojemad ja vähem lainetavad, ent sellegipoolest sama tulisoolased;) Seal oli küll päris mõnus oma varbaid leotada, kuna õhutemeperatuur oli nii 30 kraadi ringi, ja selle tulemusena ka ilus ühtlaselt kuldpruun päevitus saada. Tegelikult on päevitamine Austraalias suht ohtlik tegevus, kuna päike on metsikult intensiivne ja iga vähegi hooletum liigutus päikesekreemi määrimisel maksab hiljem väga valusalt kätte. Alla 30 faktori kreemidega pole üldse mõtet üritada - kohalikud ei suuda naeru tagasi hoida, kui näevad Euroopast tulija seljakotis faktorit 6 või 8. Päikese kätte minnes tuleb end äärmiselt tähelepanelikult kaitsta- kreemid, mütsid, pikad käised. Iga aasta avastatakse ca 400 000 uut nahavähi juhtu, mille põhjuseks osooniaukude tulemusena sedavõrd intensiivselt kõrvetav päike. Nauditav on see soojus ühe põhjamaalt tulija jaoks ikkagi - kui mina Newcastle'i rannaliival peesitasin, oli näiteks Jerilderie's varjus 46 kraadi. Uudistest näidati täna aga Melbourne'i tänavatel rõõmsate nägudega ringi pläterdavaid kohalikke, sest lõpuks ometi on ka vihm kohale jõudnud! See on kui taevaõnnistus siia karmidesse oludesse, kui veerand Victoriat jätkuvalt põleb. Teisipäeval oli osariigis suur elektrikatkestus, sest bushfire tõttu lendasid õhku ühed peamised elektrivarustussüsteemid. Vast saabub seega lõpuks leevendus tänavu nii öökülmade, põua kui põlengute tõttu kannatavatele farmeritele - sedavõrd hullu aastat pole siin tõesti enne nähtud. Ise alustan esmaspäeva hommikul oma isiklikku fruitpicker'i karjääri Sheppartoni lähedal Kyabramis ühes pirni- ja õunaistanduses. Ei kõla küll just eriline fun 45-kraadises kuumuses 8 tundi nii 15-20 kilone pirnikott kaelas kõlkumas mööda redeleid üles-alla turnida, aga miskit pole teha- kuna aastase viisapikenduse saamise eelduseks on 3 kuud farmitööd, siis tuleb vastu pidada. Auhinnaks on muidugi võimalus süüa niipalju prne, kui vats vähegi kannatab. Just sellel põhjusel unistan jätkuvalt ikkagi ka mangode korjamisest- ei kujuta küll ette, et neist oleks võimalik isu täis süüa, sest nad on nii imehead. Juba küpse mango lõhn paneb kõik süljenäärmed iseenesest tööle! Üks prantsuse tüdruk, kes 6 nädalat Queenlandis mangosid pakkis, rääkis küll, et kui iga päev ainult mangosid ja nuudleid süüa, siis saab ikka suht varsti neist mõlemaist isu pikaks ajaks täis. Nimelt ei teadnud ta farmi minnes, kas seal on võimalik kasutada külmkappi ja seepärast julges ta kaasa osta vaid nuudleid, millest ta siis järgmised nädalad ka toituma pidi. Paljud farmid paiknevad siin kõige kaugemates pärapõrgutes ning vahemaad, mis Euroopas viivad su juba järgmisesse riiki, tuleb siin läbida, et jõuda lähimasse asustatud punkti. Pirniistandus, kuhu mina suundun, peaks selles osas olema küll oluliselt paremas seisus, sest lähim toidupood pidavat juba 3 km kaugusel asetsema. Nii et lühikene puhkuseperiood on sellega läbi saanud ja aeg jälle töörügajate parteiga ühineda. Samas oli nii nii mõnus rannikul lihtsalt ringi hängida - jõudsin käia rahvuspargis koaalasid ja kakaduusid vaatamas, proovisin ära nii sandboardingu (teisisõnu liivadüünides kelgutamise), kanuutamise, kui ka surfamise - megaäge! Õigem oleks vist siiski öelda, et tegemist ei olnud mitte surfamise, vaid surfata üritamisega. Esimene etapp oli meil teooria, millele järgnes kuiv trenn - liival lebava surfilaua peal tuli harjutada sõudmist ja laua peale tõusmist. Liiva tuiskas silma ja näkku kui elu eest seal kraapides üritasid matkida seda elegantset tegevust, mida teleka vahendusel nii tihti imetletud. Ja siis laud kaenla alla ja vette. Mina esimesel korral lauale ei tõusnudki, kuid üks kahest minuga koos proovijast suutis seda tervelt 1 sekundiks;) Ent soolast ookeanivett sai küll pea poole ookeani jagu alla neelatud. Kõige raskem oli minu jaoks laine tunnetamine ehk millal on õige hetk üritada lauale tõusta. Vaatasin, et oh, laine hakkab tuleb - sõudsin minaaga rahulikult edasi, et aega ju veel on kui järsku olin veekeerises ja sain aru, et bugger, jälle magasin maha. Tegelikult on surfamine isenesest ääretu fun ja kindlasti proovin veel, sest kui ilma lauale tõusmata saad lainega minnes sellise hoo ning feelingu, mis saad tundma veel siis, kui suudad lauale tõusta ja lainega kaasa sõita... Muidugi lisaks fun'le kaasnevad kõigi veega seotud tegevustega siin ka omad ohud - Melbourne'i lähedal Phillp Bay's ujujatele anti just äsja hoiatus, et ranna lähedal on nähtud võimast 6 meetrist haid. Ka Newcastle's oli nädal varem märgatud 14 isendist koosnevat parve, millest suurim oli 5,5 meetrine. Aga kes ei riski, see shampust ei joo ja ka surfilauale ei tõuse;) Lisaks surfamisele käisin veel Port Stephensis delfiine vaatamas - nimelt elavad seal residentdelfiinid, kes laevade ümber mängeldes ujuvad ja neid lähemalt uudistama tulevad ja nad on tõesti armsad! Kahju, et ei õnnestu siia Teie jaoks üles panna videolõiku, mille tegin. Kuid samas Teile paar pilti loomadest, keda kaugel kodumaal väljamõeldisteks võib pidada, mida aga siin suht igapäevasteks nähtusteks loetakse. Eile ööpimeduses autoga seistes nägime nii pooleteise meetrist känguru hüppevalmilt tee ääres ootamas ja sellel hetkel adusin, et hoopis nende "loomakeste" näol on tegemist tõsise ohuga, mis oluliselt reaalsem, kui mõne haiisendiga ookeanis kohtumine.

Ei tea kuidas siis nyyd see kõige magusam osa blogis on kajastamata jäänud;) Nimelt see, et aasta 2006 jõulud ja aastavahetus said vastu võetud moel, mida kunagi veel pole enne teinud- 24. detsembri õhtul ujusin ma Murray jõe vetes ja 31. detsember Vaikse ookeani vetes, millega kaasnes ka väiksemat sorti päikesepõletus. Soe oli, mõnus oli ja talvemantlit asendasid päevituskreem ja bikiinid. No kes mida vastu pakub kodumaiselt Maarjamaalt:P

Homme hommikul pakin siis lõpuks oma 30+ kg seljakoti ja liigun siit BIG city'st minema. Never say never, aga loodan, et kunagi siin pikemalt enam peatuma ei pea. Ma ei tea, mis selle linnaga on, aga ma pole oma maailmaavastamisrännakute jooksul end kunagi kuskil veel nii ebamugavalt tundnud kui siin. Mitte midagi ei ole teha, aga see linn lihtsalt ei ole minu jaoks. Tõsi kyll - tegemist on tõelise shopping paradise'ga, mistõttu kysimus, kas kõik minu asjad peale Sydney kylastust vanasse seljakotti õnnestub pakkida, on hetkel veel vastamata;)
Legendaarne ilutulestik on nyydseks aga siis oma silmaga nähtud - suur ja võimas nagu kõik siin linnas. Tegelikult oli suisa kaks ilutulestikku - kell 9 nn soojendus ja sydaöösel põhishow. Ning rakette ei lastud mitte yhest kohast, vaid samaaegselt 8-9 kohas, millele lisandusid Harbour Bridge ja kesklinna skyscraper'id. Tõeliselt huvitav oli pilvelõhkujate osa, mida ei näidata kunagi televiisoris, ehkki just see võlus erilisuse ja omapäraga. Ei oska seda mingisse sõnalisse vormi ymber valada, aga kujutage ette, et yhel hetkel hakkavad Viru Keskuse, SAS Radissoni, Olympia hotelli ja veel paari kõrghoone katustelt tähistaeva poole lendama sinirohepunavalged raketid. Ja mitte iga 5 minuti tagant yksikute paukudena, vaid yhekorraga kymnete ja sadade kaupa - impressive! Parimate vaatekohtade saamiseks läksid inimesed juba kell 12 päeval kohale, pidasid kogu päeva peredega piknikku, mis tähendas seda, et nii mõnigi ootas pea 12 tundi 2007 aasta ametlikku saabumist. Grazy! Nii uskumatult imeline see nyyd ka polnud;) Minu meelest oli Londoni aastavahetus oluliselt stiilsem, kuna kaasa olid haaratud nii London Eye, Thames jõgi kui Big Ben. Unustamatuks elamuseks jäävad need 12 Big Ben'i kellalööki, mis vaheldusid rakettidega London Eye'lt. Sealne vaatemäng hakkas pihta juba tund varem valgusshow'ga jõel, tekitamaks feelingut, mis kulmineerub hetke, kui tuhanded inimesed yheaegselt koos loevad "four, three, two, one...Happy New Year!" Sydneys oli kuidagi ootamine, ootamine, ootamine ja siis yhel hetkel threetwoonehappynewyear! Kolmteist minutit raketisadu ja läbi saigi. Ja te peaksite nägema, millise lagahunniku need tuhanded ilutulestiku nautijad suutsid maha jätta - oh mine God!
Kogu yleäänud aja sellest nädalast olen lihtsalt ringi hänginud ning isegi Opera House on seestpoolt nägemata, kuna nad tahavad tunniajase ekskursiooni eest 126 Austraalia raha, mis teeb nii 250 Eesti raha-röövimine päise päeva ajal! Lubasin selle summa eest hoopis yhe pooletunnise massazhi oma valutavale käele ning see oli tõesti seda väärt. Too pisike sitke hiina naine tegi parima töö, mida võib tahta ja mis annab veel praegugu mu paremas kehapooles tunda. Aga see oli ka ainuke hea asi siin suures linnas:P. Austraaliasse tasub iga kell kyll tulla, kuid ma arvan, et mitte selle 13 minuti jooksul taevasse lennutatud miljonite pärast, vaid pigem helesinise ookeani, päikesepaiste ja austraallaste endi pärast. Igathes homme põrutan edasi mööda rannikut nii kolme tunni rongisõidu jagu järgmisesse kohta nimega Newcastle. Tegemist on New South Wales'i suuruselt teise linnaga, mis kuulus oma surf beach'ide poolest. Jään sinna järgmiseks 8 päevaks, et nautida rannikutuuli ja ookeanilaineid ning mõtlesin, et vast õnnestub mõne hea õpetaja käe all lõpuks ka surfilauale tõusta;)