Oma muljete ylestähendamist sellest, kuidas minust siis lõpuks Mrs. Harvie sai, tahan ma alustada tänusõnadega meie kõige paremale pulmakingile ehk Elikole - Sa oled yks tõeline päikesekiir, sest Sinu kylaskäik siia, Austraaliasse, meie pulmade ajaks oli just see, mida minu koduigatsusest valutav syda vajas. Aitäh Sulle selle hindamatu ning sydantsoojendava mälestuse eest koosveedetud mesinädalatest! Kusjuures Grant arvutas kokku, et viimase kahe nädalaga on ta läbinud ca 2500 km, mille hulka kuuluvad lisaks Great Ocean Road’i, Sovereign Hill’i ja Phillip Island’i tour’le ka 2 edasi-tagasi otsa marsruudil Jerilderie- Melbourne pikkusega ca 1400 km.
Kuid nyyd siis selle olulise syndmuse juurde. Alustama peaksin tegelikult aga hoopis 1. novembri õhtust, kui yheksa kuud kestnud ettevalmistusperioodi jooksul pingule veetud närvid teatud halvamaiguliste asjaolude kokkulangemise tõttu lõpuks katkesid ja vaid sammukese kaugusel oli tõsiasi, et pulmad jäävadki ära. Lisaks sellele, et ma praktiliselt ainuisikuliselt kogu selle organiseerimisega tegelesin, tuli ju samal ajal ka usinalt tööl käia ning pea igal nädalavahetusel koju minekuks enam kui 700 km maha sõita. Koduigatsus, hirm hakkamasaamise ees, väsimus lõputust otsuse langetamisest ilma, et kellegagi nõu saaks pidada, mure liigse muretsemise pärast ning igatsus Grant’i järele - need tunded valdasid mind igal õhtul enne magama jäämist ja hommikul vara voodist tõustes. Lõpuks olin ma nii yyratult väsinud, et ei jõudnud ära needa hetke, kui sai tehtud otsus mitte piirduda tavalise registreerimisega kuskil riigiameti tolmuses saalis, vaid korraldada pidu, mida koos vanaks saades mõlemal helge meenutada. Täna on mul muidugi juba hea meel, et selline päev mu elus on olnud, sest just sellistel hetkedel sa sõna otses mõttes lood koos oma kõige kallima inimesega mälestuse, mille tagasi mõtlemine naeratuse suule ja sära silmanurka toob. See on väga eriline päev, kuid yksi kõike planeerides ja tehes kasvab kõik kiiresti yle pea ja seepärast soovituseks neile, kes ise abiellumise plaane vaikselt heietavad - planeerige kohe alguses ära ka inimesed, kes teile nõu ja jõuga rasketel hetkedel abiks saavad olla, sest neid on teil vaja enam kui midagi muud.
Aga õnneks meie neljapäeva õhtune konflikt lõppes siiski vaid märjaks nutetud taskurättide ning yhe vastu maad puruks visatud telefoniga ning magama läksime mõlemad siiski teadmisega, et kaks päeva hiljem kuulutatakse meid ametlikult Mr. ja Mrs. Harvie'ks. Reedel, 2. novembri hommikul pidime enne Melbourne'ist lahkumist jõudma ära tuua minu pulmakleidi, ostma peolauale musta leiba ja hapukurgid ning Elikole lennujaamas korterivõtmed yle andma, mille kõigega me ka edukalt hakkama saime. Peale seda suundusime Echucasse laupäevase tseremoonia peaproovi, kuhu kahjuks Grant’i vend oma naise ja lastega kohale ei jõudnud ning sellest tulenevalt ametlikul päeval väike segadus laeval lilletydruku liikumismarsruudiga tekkis. Kuid meie jaoks oli see siiski suurepärane võimalus päev varem panna paika kõik vastavad seismise ja jalutamise skeemid ning harjutada abielutõotuste valju-häälega-ilma-pisaraid-valamata lugemist.
Pärast peaproovi suundusime linnakesse nimega Rochester, kuhu olime broneerinud kaheks ööks kohaliku motelli luksnumbri ning samuti organiseerinud laupäevase tseremoonia järgse yhise õhtusöögi. Tegemist oli aga niivõrd väikse kohakesega, et minu Vodafone’i võrku kasutav telefon - ainuke veel allesjäänu;) – täiesti tummaks osutus ning tänu sellele isegi kui ma oleksin veel tahtnud midagi korraldad või planeerida, puudusid mul selleks igasugused vahendid. Seega viimase vallalisepõlve õhtu nautisin oma kallimaga mullivannis klaasikest punast veini, kuulates samal ajal yha tugevnevat vihmasabinat katusel:P
Ja tõesti tõesti - tõustes laupäeva hommikul kell 6 oli taevas yhtlaselt hall ning õhtune vihmatibutamine läinud yle korralikuks sajuks. Järgmised 4 tundi veetsin hypates keset tuba seisva voodi peal, et mõnestki aknast heledama taevasina näha. Alles kella kymne ajal hakkasid mõjuma minu palved vihmajumala poole, kes lõpuks need kraanid kinni keeras ja päikesekera taevaveerele särama lubas. Meie Grant’ga võtsime seda kui märguannet hakata valmistuma oma eriliseks päevaks, millest aga lähemalt juba järgmises sissekandes. Kuid need kõige kannatamatud võivad lõpptulemust piiluda siit http://www.weddings.leannewhitelyphotography.com.au/merle3.html