Nagu näha hoolimata lubadusest tõsisema kirjatööga enam mitte tegeleda, ei suutnud ma siiski oma näppe just väga pikalt taskus hoida;) Tegelikult on selle sissekande kirjutamise põhjuseks peamiselt kaks asjalolu:
• eilne väga huvitav eelarve koostamise teemaline koolitus
• täna saab täis täpselt 1 kalendriaasta päevast kui oma hoole ja armastusega pakitud ja 20+ kg kaaluva koti selga vinnasin ja seiklust maakera siinsele poolele alustasin.

Aga kõigepealt aitäh Teile kõigile aktiivse toetuse eest tõestamaks, et mu blogil, mille vanuseks nyyd saanud 365 päeva ja enam, isegi selles kõrges eas jätkub lugejaid veel kyll ja kyll. No suurim yllatus oli muidugi oma vennas, kellest poleks osanud isegi kahtlustada siinse saidi lugemas käimist! Eks see ära-unustatu tunne tekibki just sellepärast, et ajuti meenutab olukord yhesuunalisel tänaval liiklemist - minu elu ja juhtumised on kõigile peopesa peal nähtavad, kuid minul sealsetest tegemistest pole õrna aimugi. Väga harva, kui keegi viitsib meilitsi niisama kodusest elust-olust mulle väikse ylevaate teha. Isegi suure vaevaga kokku meisterdatud pulmakutsete kohta puudub igasugune tagasisisde, kas adresaadid nad kätte said või läksid kõik postis kaduma. Ja see on see, mis kurvaks teeb ning tekitab tunde, et oledki äraunustatud mänguasjade maale sisse kirjutatud… Samas ma ju teadsin neid suuri otsuseid oma elus tehes, et täpselt sellist hinda mul maksta tuleb. Antud valik on puhtakujuliselt minu enese tehtud ning syydistada pole siin kedagi. Grant’i koorem on sellevõrra samuti raskem, kuid temagi teadis enne saatusliku kysimuse esitamist, et lisaks abikaasa kohustustele langeb tema osaks ka ema-isa-parima sõbranna rolli täitmine. Seni on ta sellega igatahes väga edukalt toime tulnud, ehkki yhtegi eestikeelset sõna pole mul talle veel selgeks õpetada õnnestunud ja minu nimegi hääldab ta jätkuvalt Aussie versioonis;)

Jätame aga abiellumise teema seekord puudutamata, kuna mul nende pulmade ettevalmistamisest on piisavalt kõ-ri-ni. No more in my entire life. Mis tehtud, see tehtud, mis tegemata – ju siis polnudki oluline. Oleme viimased nädalavahetused kuulutanud W-word’i vabadeks st keelatud on isegi mainida seda ysna pea kätte jõudvat elu suursyndmust. Tegelikult ju vaid ainult yhte neist paljudest elu suursyndmustes, sest oleks ikka kurb kyll, kui elu tipphetk sellesamuse laperguse maamuna peal vaid antud 2 tunnise laevasõiduga piirduks;) Seega erinevate internetist leitud pulmade teemaliste saitide foorumitest loetud õudus/iluprogrammid eesmärgil “Kõige ilusam pruut elu kõige ilusamal päeval” jätavad mind kyll suht kylmaks. Eks ma juuksed ikka ära kammin ja puhtad riided ka selga panen, aga päris ekstreemsustesse kyll ei kavatse langeda. Ent see kõik juhtub alles 2 nädala ja 1 päeva ja 20 tunni pärast - mitte et te arvaks et ma just ylearu närvis juba oleks ja allesjäänud vallalise neiu aega päevades-tundides-minutites loendaks;)

Räägiks hoopis eilsest koolitusest. Kusjuures äärmiselt armas Philip Morrisest, et nad mind juulikuus 2 nädalaks Malaisiasse lennutasid ja nyyd veel yleriiklikul CPA (Certified Practising Accountants) konverentsil kahel päeval osaleda lasevad, ehkki mu tööluba nende juures lõpeb juba 28 novembril;) Olukord on tegelikult suht segane, kuna nende pakkumisele sõlmida 12-kuulisele leping ytlesin ‘ei’, sest vastasel korral jäänuksid ära nii plaanitav jaanipäevaks kojusõit kui Grant’ga läände seiklema minek. Isiklik elu on hetkel märksa olulisem prioriteet ning yhe töökoha pärast seda kõke kaalule panna oleks ylekohtune. Samas kahju on neid siia hätta jätta siplema, kuna peale Mal’i lahkumist on kogu eelarve peamiselt minu peal olnud ning eriti kriitiliseks muutub olukord veel aasta lõpus, kui vastavalt sellele eelarvele on vaja ette valmistada standardid järgmiseks aastaks. Seega lubasin, et kui neil soov, võin viisataotluse rahuldades maikuuni kyll siin töötada (mitte et ma nii väga just tahaks), ent hetkel nende poolt vaikus ning ei teagi, kas otsustavad antud 6 kuu pärast kogu seda paberimajandust täitma hakata või ei. Eks siis kui aeg kätte jõuab vaatab, mis saab.

Aga ikka see koolitus (no ei jõua kohe kuidagi point’ni). Teemaks oli siis “Forecasting, Budgeting and Profit Planning” ja ettekandjaks yks Sydney Ylikooli professor nimega Greg Pazmandy. Ning ausalt öeldes pole minul enne veel nii huvitavat finatsteemalist loengut olnud- isegi regressioonanalyysi valem tundus yks äärmisel t vahva leiutis olevat! Hr Professor ise oli sedavõrd särtsakas (kahtlustan, et põhjuseks mingi seos Kreeka ja sealse temperamendiga) , et kuidas olekski miski sellel hetkel räägitu igavana saanud tunduda. Ta aina loopis kysimusi ja tõi näiteid ja pani kõiki ise ka kaasa mõtlema – super õppejõud! Aga kogu asja point oli kokku võetud järgmisesse Michael C. Jensen tsitaati, mis nii mõnegi finantsinimese peaks nõusolevalt pead noogutama panema:
"Corporate budgeting is a joke, and everyone knows it. It consumes a huge amount of executives' time, forcing them into endless rounds of dull meetings and tense negotiations. It encourages managers to lie and cheat, lowballing targets and inflating results, and it penalizes them for telling the truth."
Tõsi ta ju on või mis;)