Kuna viimased sissekanded siis blogisse on ysnagi "töised" olnud, siis seekord kirjutan hoopis veidi oma uskumatu kiirusega lähenevate pulmade ettevalmistustest, ehkki tunnen kuidas vererõhk tõusma hakkab juba ainuyksi selle peale mõtlemisest;)
Yldjoontes on Austraalia pulmitamise kombed väga sarnased "Rikastes ja ilusates" nähtud ameerika omadega ehk tseremoonia kohustuslikud osad on pruudi-yle-andmine, pruutneitsid ja hilisem ca 200 inimesega vastuvõtt shampuse ja hamburgeritega;) Ei mingit 3 päeva kestvaid rahvalikke mänge ja jõukatsumisi ning kastitäisi januste kylaliste kurku kaduvat hundijalavett. Protsessi keerukuse tõttu on aga aeg pulmade planeerimiseks pikem kui Eestis ja ulatub kuni aasta-pooleteiseni. Nii et kui meie veebruari alguses panime paika, et pulmad saavad olema oktoobri lõpus või novembris, kysisid Granti vanemad kohe, et kuidas me oma asjadega selleks ajaks valmis jõuame. Mina oma naiivsuses kujutasin ette, et 9 kuud ju piisav kyll, aga tuleb välja, et see on nii vaid lapsesaamise puhul, sest pulmad vajad tunduvalt enam sehkendamist,organiseerimist ja läbimõtlemist:P
Kuna kahjuks kedagi mu sõpradest siia selleks päevaks kohale ei jõua, siis tegime otsuse, et lihtsalt moe pärast pruutneitseid kuskilt laenutama hakata on nõme ja seega saab meie pulm olema nn ebatraditsiooniline (siiski veel kord suur tänu teile Saarekas ja Kopikas, kes te asja nii tõsiselt kaalusite, sest vähemalt see yritamine andis mulle sooja tunde, et pole ma nii unustusehõlma veel midagi vajunud). Samuti isa poolt yleandmise juures persooni 'isa' asendamine mõne muu meesisikuga tundus ebaõiglane ja seega rakendame eestastele omast traditsiooni, et noorpaar läheb koos. Tseremooniaks kestuseks arvestasime ca 2 tundi ehk kella neljast kuueni ning kohana rentisime aurulaeva, mille pildi siia blogisse varasemalt juba yles riputasin, aga uudishimulikule Mõttemoorile kohalejõudmise juhtnöörina siinkohal veel ka lingi Echuca sadama kodulehekyljele lisan
http://www.murrayriver.com.au/boating/paddlesteamers/portofechuca/default.htm
Seega saame yhildada tseremoonia ja vastuvõtu ning ei pea eraldi muretsema, kuhu viia kogu see kamp pärast ametliku osa lõppu. Broneeritud kahest tunnist peaks ca pool tundi kuluma selle hetkeni, kuni meid ametlikult abikaasadeks kuulutatakse ja sealt edasi on ca 1.5 tundi nn vastuvõtt veini, shampuse ja suupistetega, peale mida liigume edasi Echuca lähedal asuvasse linnakesse Rochesteri, kus plaanitud õhtusöök lähema perekonnaga. Kes ylejäänud kylalistest laeva peal kõhtu täis ei saa, on samuti oodatud, kuid siis juba omaenda kulul, sest enamik kylalistest on Granti sugulased, kelledest osasid pole mina oma ihusilmaga veel näinudki ja samas on nad ka suhteliselt kauged Grantile ning seega ei ole meil tõesti mingit huvi täiendavat suhteliselt suurt rahasummat magama panna terve suguvõsa toitlustamiseks.Peale selle minu ettekujutus väikestes vaiksetest pulmadest on tänaseks korstanasse kirjutatud ja kylaliste nimekiri on kasvanud ca 40 täiskasvanu ning 18 lapseni. Kahjuks on Granti ema hoopis arvamusel, et peaksime siiski absoluutselt kõik suguvõsa liikmed selleks päevaks laevaga sõitma viima, millega mina kuidagi mitte nõus ei taha olla. Ikkagi nagu minu pulm ka, mitte lihtsalt järjekordne suguvõsa kokkutulek, kuhu kõik Peterid ja Jamied palutud on! Samas oli ta nii kena ja lubas meile pulmatordi valmis teha ning ma siiralt loodan, et need kutsumata onupojad ei ahvatle teda mõttele asendada suhkur soola ja jahu tsemendipuruga;)
Ise tegeleme hetkel kutsete kokku kleepimise-lõikamisega ning ausalt võin tõdeda, et see mu suurim möödaplaneerimine, sest kavandatud kahest nädalast on saanud kaks kuud päevast, mil nende kallal pusimist alustasime. Yldprintsiibis ongi aeg suurim puudujääk viimasel ajal mu elus, sest Grantiga koos saame asju teha vaid nädalavahetustel, mida on ju vaid limiteeritud arv. Marsruudid on paigas novembrikuuni välja, et kuhu linna suundume ja millise tegemist vajavate asja nimekirjast sellega maha saame tõmmata. Jerilderie oma tuhande elanikuga on omaette syrrilt koduseks saanud, ent pulmade organiseerimise koha pealt on see täiesti mõtetu linnake. Hea, et suurlinnas hetkel töötan, sest nendesamuste kutsete jaoks vajalikke vahendeid saab tänu sellele veidi lihtsustatumas korras hankida ning printimisvõimalus on siin töö juures, mitte mõnes tasulises internetikohvikus.
Enamike pruutide peavalu selle õige valge kleidi leidmisega läks suhteliselt lihtsalt, kuna minu oma ootas mind ees juba esimeses noorpaarisalongide nimekirjast valitud poes. Käisin sydamerahu mõttes ka paaris teises, aga vot see esimene oli just too õige, nii et selle siis ära lõpuks ka tellisin. Kleidi tegemiseks kulus ca 2 kuud ja septembri keskel on proovi minek, et viimane lihv anda. Sellest tulenevalt alustasin eelmine nädal ka pikka aega soiku vajunud fyysilise treeninguid ning oi oi kui valus oli laupäeva hommikul voodist välja saada. Uskumatu, et 4 kuud tagasi kandsin iga päev ca kaks tonni õunu-pirne kokku ning nyyd suutsin vaevalt kohvitassi rinna kõrgusele vinnata! Ent kuna Philip Morrises on keldrikorrusele rajatud viimase peal jõusaal uhiuue varustuse ning personaaltreeneritega, siis patt oleks jätta seda võimalust kasutamata. Piiramatule jõusaali kylastusele lisanduvad veel jooga, bodypumpi ja poksitreeninguid, kust soovi korral osa saab võtta. Aga asja kõige vahvam kylg - kogu see nali maksab ca 500 eeku kolme kuu kohta, kui oled lepinguline, ning oluliselt vähem veel, kui oled oma töötaja. Philip Morris hoolitseb selles mõttes vägagi ma töötajate heaolu eest ja täienduseks sportimisvõimalusele on siin söökla, kus korraliku sooja lõuna saab kätte pea kaks korda odavamalt kui kuskil väljas einestades. Lisaks tasuta kohvi- ja teeaparaadid, mida kasutades meenub alati, kuidas Haigekassas tuli käia oma paberkupyyre sekretäri juures lahti vahetamas, et saaks kätte tassikese seda hommikuäratajana asendamatut turgutavat musta vedelikku.
Seega on mul tänaseks päevaks teada meie pulmade toimumise koht ja kellaaeg, leitud sobiv registreerija ning fotograaf, ostetud kleit ja kingad, kokku lepitud juuksuri-ja kosmeetikuaeg, broneeritud motell, kus pulmaöö veedame ning restoran perekondlikuks pidulikuks õhtusöögiks. Ja sellel nädalavahetusel saame kätte kuu aega tagasi tellitud abielusõrmused, loodame leida Grantile sobiva ylikonna ning esitada ametlik avaldus abiellumiseks registreerija juures. Nii et olulised asjad on korda saamas ja ebaolulisematest on mul vaja teha nimekiri, et midagi neist vähetähtsamatest siiski kahe silma vahele ei jääks nagu näiteks pulmakutse tulevasele äiale ja ämmale;)
Yldjoontes on Austraalia pulmitamise kombed väga sarnased "Rikastes ja ilusates" nähtud ameerika omadega ehk tseremoonia kohustuslikud osad on pruudi-yle-andmine, pruutneitsid ja hilisem ca 200 inimesega vastuvõtt shampuse ja hamburgeritega;) Ei mingit 3 päeva kestvaid rahvalikke mänge ja jõukatsumisi ning kastitäisi januste kylaliste kurku kaduvat hundijalavett. Protsessi keerukuse tõttu on aga aeg pulmade planeerimiseks pikem kui Eestis ja ulatub kuni aasta-pooleteiseni. Nii et kui meie veebruari alguses panime paika, et pulmad saavad olema oktoobri lõpus või novembris, kysisid Granti vanemad kohe, et kuidas me oma asjadega selleks ajaks valmis jõuame. Mina oma naiivsuses kujutasin ette, et 9 kuud ju piisav kyll, aga tuleb välja, et see on nii vaid lapsesaamise puhul, sest pulmad vajad tunduvalt enam sehkendamist,organiseerimist ja läbimõtlemist:P
Kuna kahjuks kedagi mu sõpradest siia selleks päevaks kohale ei jõua, siis tegime otsuse, et lihtsalt moe pärast pruutneitseid kuskilt laenutama hakata on nõme ja seega saab meie pulm olema nn ebatraditsiooniline (siiski veel kord suur tänu teile Saarekas ja Kopikas, kes te asja nii tõsiselt kaalusite, sest vähemalt see yritamine andis mulle sooja tunde, et pole ma nii unustusehõlma veel midagi vajunud). Samuti isa poolt yleandmise juures persooni 'isa' asendamine mõne muu meesisikuga tundus ebaõiglane ja seega rakendame eestastele omast traditsiooni, et noorpaar läheb koos. Tseremooniaks kestuseks arvestasime ca 2 tundi ehk kella neljast kuueni ning kohana rentisime aurulaeva, mille pildi siia blogisse varasemalt juba yles riputasin, aga uudishimulikule Mõttemoorile kohalejõudmise juhtnöörina siinkohal veel ka lingi Echuca sadama kodulehekyljele lisan
http://www.murrayriver.com.au/boating/paddlesteamers/portofechuca/default.htm
Seega saame yhildada tseremoonia ja vastuvõtu ning ei pea eraldi muretsema, kuhu viia kogu see kamp pärast ametliku osa lõppu. Broneeritud kahest tunnist peaks ca pool tundi kuluma selle hetkeni, kuni meid ametlikult abikaasadeks kuulutatakse ja sealt edasi on ca 1.5 tundi nn vastuvõtt veini, shampuse ja suupistetega, peale mida liigume edasi Echuca lähedal asuvasse linnakesse Rochesteri, kus plaanitud õhtusöök lähema perekonnaga. Kes ylejäänud kylalistest laeva peal kõhtu täis ei saa, on samuti oodatud, kuid siis juba omaenda kulul, sest enamik kylalistest on Granti sugulased, kelledest osasid pole mina oma ihusilmaga veel näinudki ja samas on nad ka suhteliselt kauged Grantile ning seega ei ole meil tõesti mingit huvi täiendavat suhteliselt suurt rahasummat magama panna terve suguvõsa toitlustamiseks.Peale selle minu ettekujutus väikestes vaiksetest pulmadest on tänaseks korstanasse kirjutatud ja kylaliste nimekiri on kasvanud ca 40 täiskasvanu ning 18 lapseni. Kahjuks on Granti ema hoopis arvamusel, et peaksime siiski absoluutselt kõik suguvõsa liikmed selleks päevaks laevaga sõitma viima, millega mina kuidagi mitte nõus ei taha olla. Ikkagi nagu minu pulm ka, mitte lihtsalt järjekordne suguvõsa kokkutulek, kuhu kõik Peterid ja Jamied palutud on! Samas oli ta nii kena ja lubas meile pulmatordi valmis teha ning ma siiralt loodan, et need kutsumata onupojad ei ahvatle teda mõttele asendada suhkur soola ja jahu tsemendipuruga;)
Ise tegeleme hetkel kutsete kokku kleepimise-lõikamisega ning ausalt võin tõdeda, et see mu suurim möödaplaneerimine, sest kavandatud kahest nädalast on saanud kaks kuud päevast, mil nende kallal pusimist alustasime. Yldprintsiibis ongi aeg suurim puudujääk viimasel ajal mu elus, sest Grantiga koos saame asju teha vaid nädalavahetustel, mida on ju vaid limiteeritud arv. Marsruudid on paigas novembrikuuni välja, et kuhu linna suundume ja millise tegemist vajavate asja nimekirjast sellega maha saame tõmmata. Jerilderie oma tuhande elanikuga on omaette syrrilt koduseks saanud, ent pulmade organiseerimise koha pealt on see täiesti mõtetu linnake. Hea, et suurlinnas hetkel töötan, sest nendesamuste kutsete jaoks vajalikke vahendeid saab tänu sellele veidi lihtsustatumas korras hankida ning printimisvõimalus on siin töö juures, mitte mõnes tasulises internetikohvikus.
Enamike pruutide peavalu selle õige valge kleidi leidmisega läks suhteliselt lihtsalt, kuna minu oma ootas mind ees juba esimeses noorpaarisalongide nimekirjast valitud poes. Käisin sydamerahu mõttes ka paaris teises, aga vot see esimene oli just too õige, nii et selle siis ära lõpuks ka tellisin. Kleidi tegemiseks kulus ca 2 kuud ja septembri keskel on proovi minek, et viimane lihv anda. Sellest tulenevalt alustasin eelmine nädal ka pikka aega soiku vajunud fyysilise treeninguid ning oi oi kui valus oli laupäeva hommikul voodist välja saada. Uskumatu, et 4 kuud tagasi kandsin iga päev ca kaks tonni õunu-pirne kokku ning nyyd suutsin vaevalt kohvitassi rinna kõrgusele vinnata! Ent kuna Philip Morrises on keldrikorrusele rajatud viimase peal jõusaal uhiuue varustuse ning personaaltreeneritega, siis patt oleks jätta seda võimalust kasutamata. Piiramatule jõusaali kylastusele lisanduvad veel jooga, bodypumpi ja poksitreeninguid, kust soovi korral osa saab võtta. Aga asja kõige vahvam kylg - kogu see nali maksab ca 500 eeku kolme kuu kohta, kui oled lepinguline, ning oluliselt vähem veel, kui oled oma töötaja. Philip Morris hoolitseb selles mõttes vägagi ma töötajate heaolu eest ja täienduseks sportimisvõimalusele on siin söökla, kus korraliku sooja lõuna saab kätte pea kaks korda odavamalt kui kuskil väljas einestades. Lisaks tasuta kohvi- ja teeaparaadid, mida kasutades meenub alati, kuidas Haigekassas tuli käia oma paberkupyyre sekretäri juures lahti vahetamas, et saaks kätte tassikese seda hommikuäratajana asendamatut turgutavat musta vedelikku.
Seega on mul tänaseks päevaks teada meie pulmade toimumise koht ja kellaaeg, leitud sobiv registreerija ning fotograaf, ostetud kleit ja kingad, kokku lepitud juuksuri-ja kosmeetikuaeg, broneeritud motell, kus pulmaöö veedame ning restoran perekondlikuks pidulikuks õhtusöögiks. Ja sellel nädalavahetusel saame kätte kuu aega tagasi tellitud abielusõrmused, loodame leida Grantile sobiva ylikonna ning esitada ametlik avaldus abiellumiseks registreerija juures. Nii et olulised asjad on korda saamas ja ebaolulisematest on mul vaja teha nimekiri, et midagi neist vähetähtsamatest siiski kahe silma vahele ei jääks nagu näiteks pulmakutse tulevasele äiale ja ämmale;)
posted by Tammekas at 12:02 AM
2 Comments:
Hei!
Ära nüüd paari (loe: kümnekonna) külalise pärast ämma viha endale tõmba;) Las nad siis ämma rõõmuks ikka tulevad!
Ja minul on küll hirmus kahju, et ei saa sulle pulma tulla, aga see-eest on endiselt plaan peale IMF lepinu lõppemist paariks kuuks sinu külalislahkust maitsma tulla!
Aga ärge selle organiseerimisega liiga üle pingutage - peamised olete ikka teie kaks ja et teil hea ja mõnsu oleks!
Merle,
unustasin enne öelda, et Sinu kirjeldus tüüpilisest austraallasest on nii tabav, et tuvastasin siinsel koosolekul ilma nende rahvust küsimata nad ära! Esialgu tundusid teised pisut naljakatena ja natuke nagu metsa poole, aga peale Sinu kirjelduse lugemist tabasin nende olemust hoopis paremini ja sain nende naeruhimust aru. Nii et hiljem muutusid päris armsateks teised:)
Post a Comment
<< Home