Eelmine nädalavahetus oli siin Melbourne's esimene kevade tundemärkidega, kui päike siras otse silmanurka ja võis jopehõlmad valla tänaval patseerida. Eesti ilmatikutingimustesse ymber arvestades on sisuliselt seega lõppenud septembrikuu ja algab aprill ning see pimeduseaeg ja lörtsisopased tänavad oktoobrist märtsini jäävad lihtsalt vahele;)
õnneliku juhuse tõttu avanes mul võimalus 2 kõige kylmemat selle talve nädalat veeta Malaisias 30kraadises troopikas ja vaadata vaid uudistest, et mitte väga kaugel Melbourne'st tuli maha isegi suht korralik lumi. Kohalike sõnul on tegemist viimase 10 aasta karmima talvega, sest eelmiste aastate pika põua vältel pysis ka talvine ilm kuivana, ca 15-20 soojakraadiga. Seega "It seems the tide is turning" ja vast saab see suvi vähe inimsõbralikum olema eelkõige kuumuse poolest, sest mullune 46 kraadi on yhe põhjamaalse jaoks ikka liig mis liig.
Aga veidi lähemalt reisist Malaisiasse, mille kahe sõnaga iseloomustus oleks 'budget and shopping'. Esimest korda sain siis nautida business class-is lendamise mõnusid ja mis seal salata- 8 tunnine reis horisontaalis lamades on ikka oluliselt mõnusam, kui pigistatuna kahe toolirea vahele, põlved puudutamas nina. Toit on nagu ikka lennukitoit ja alkoholist olen tänaseks juba mingil lomulikul moel siin Austraalias viibides vägagi võõrdunud, nii et võimalus piiramatus koguses erinevaid kokteile testida jäi minu poolt igatahes realiseerimata. Mõnusad olid need lounge'd lennujaamades, mis eriti Kuala Lumpuris (KL) oli avar ning luksuslik ja kus sai kerget einet võttes pehmetel diivanitel oma lendu oodata. Kuid arvestades seda, et pilet äriklassis Melbourne'st KL-i ja tagasi maksab ca kahe inimese economy pileti Melbourne-London edasi-tagasi, siis cost accountant'ina vaevalt et suudaksin tulevikus oma isiklikust rahakotist sellist summat ilma syymepiinadeta välja käia.
Teine mõnus osa firma kulul reisimisest on ööbimine 5 tärni hotellis ja õhtusöögi valimine restorani menyyst ilma esialgse 'palju maksab' chekkamiseta. Hommikusöök oli meil iga päev buffee's, kus valik oli seinast seina alates 'bacon and eggs' kuni austraallaste rahvusliku uhkuseni 'Vegemate toast' (sisuliselt pärmimääre võileiva katteks) ning ainuke esindamata rahvusköök oli seega kahjuks Eesti, sest ei verivorsti, kama ega ka seapekki ma menyyst ei leidnud;) Kui nyyd aga aus olla, siis tegelikult hoolimata nendest hulgalistest restoranis õhtustamistest tunnen hoopis puudust kodusest kartulist ja kastmest ning ema kaneelikuklitest... Millega seoses meenus, et tõesti, tyhja neist peenetest restoranidest, kuna pyhapäeva hommikul sai mulle osaks hoopis suurem õnn, sest kylastades yle pika aja siinset venelaste poodi sain jälle kohukese maitse suhu! Ja extra superlux variant - minu lemmik lätlaste "Karums", millel eesti keeles peale kirjutatud "Kohupiimajuustuke". Näed kui palju rõõmu saab olla yhest väikesest kohukesest, kui nii kaugel kodust viibid - isegi kui tykihinnaks sellel on ca 14 eeku;)
Aga Aasia köök muidugi oli ka päris huvitav, mida mitmelgi korral sai proovitud ja vaieldamatult kujunesid minu isiklikuks lemmikuks Tai road, sest Korea ja Malaisia on veidi võõrad vaid soola ja pipraga harjunud inimese maitsmismeelele. Kasutasin muidugi juhust ning tellisin enamasti mereande või kala, kuna Austraalias on need liialt kallilt, et oma rahakoti peal neid nautida saaks. Pealegi on kala ka kõige ohutum variant, sest valmistamisel jäetakse enamasti välja need maitseaineid, mis söömisel tuleneelamise tunde tekitavad.
Lisaks maitsvate aasia toitude tundma õppimisele käisin ära maailmakuulsas kaksiktornis Petronas Twin Towers, aga lubatud elu imetlusväärsem linnavaade kujunes kahjuks suureks pettumuseks. Kuna sissepääs sinna on tasuta, tuleb piletisappa minna hommikul vara,soovitavalt kell seitse, sest vastasel korral võid 8.30, kui kassa avatakse, jalutuskäigust kahte torni yhendaval sillal ilma jääda. Siiski -esmalt näidatakse 10 minutilist ylistusfilmi naftakompaniist Petronas, mille kontorihoonega on kaksiktornide näol tegemist. Peale seda sõidutatakse turistigrupp liftiga 41. korrusele (kokku on kaksiktornidel 88 korrust), lubatakse neil 10 minutit seal ringi jalutada ja ongi kõik. Ei noh vaade on ju ilus - pilvelõhkujad taamal ja puha, aga kas nyyd just elu imelisem vaade...well...
Yheks neist pilvelõhkujateks oli ka hotell, kus peatusime, mis asetses otse KL-i sydalinnas, suurimate ostukeskuste vahetus läheduses;), mistõttu peale tööpäeva lõppu tavaliselt kiire riietevahetus ja viuh shoplema! Kuna erilisi turisti vaatamisväärsusi peale Twin Towers'i KL-s ei ole, siis ainuke linna atraktsioon ongi võimsad ostukeskused, mis hõlmavad kuni 5 korrust ja suurim neist koosneb yle 1000 poest. Ja selliseid on seal nii oma kymmekond või rohkemgi. Myyt, et 'everythis is so cheap' nii tõeks kahjuks ei osutunud, sest, kõik mis odav, on ka äärmiselt kehva kvaliteediga. Samas kuulsad brandid ei ole kaugeltki mitte odavad, kyll aga oluliselt odavamad kui näiteks Austraalias. Näiteks õnnestus minul omale teha spetsiaalsete miinusklaasidega Gucci päikeseprillid (mida Austraalia intensiivse päikese juures igayhe kohustuslikuks atribuudiks tuleb pidada) ja hinnaklass kujunes samaks, mis aasta tagasi Eestis hinnapakkumisi kysides. Samuti kasutasin juhust käia ilusalongis ja juuksuris, sest teenused on seal tõesti poole odavamad tänu oluliselt madalamale tööjõukulule. Seda kõike tegin kyll enamasti nädalavahetusel, kuna tööpäevad olid vägagi pikad ning väsitavad, kestes 9-10 tundi. Muidugi oli minu jaoks kõik uus ja huvitav ning kogemus analyysida eelarve trende regionaal tasandil on vaieldamatult huvitavam, kui vaid yhe ettevõtte numbreid puurida. Nimelt kuulub Austraalia yhte regiooni Korea, Filipiinide, Malaisia, Indoneesia ja Pakistani tööstustega, mille peakontor paiknebki KL-s. Teiselt poolt oli huvitav numbrite kokkupanemise käigus koostöö erinevate kultuuritaustaga inimestega, mis hõlmas nii arusaamist araablaste käitumistavadest kui aktsepteerimist aasialaste "Teen-täpselt-nii-palju-kui-kysitakse-ja-mitte-detsisentimillimeetritki-rohkem" suhtumist. Aga hakkama sain ning samuti mõistsin, et ykskõik kui kaugele maailmanurka ma tänasel päeval ka reisiksin, suudaksin rahvamassist välja noppida iga yksiku austraallase. Seega kui juhtute kunagi kohtama olendit, kes:
*räägib arusaamatult kiiret inglisekeelel sarnanevat keelt,
*viskab vestluse käigus sarkastilisi nalju kiirusega vähemalt 2 tk/minutis,
*naerab ise valjuhäälselt ja mõnuga nende yle,
*hiljemalt teise lause lõpuks viib jutu kriketile ja jalgpallile,
*on nii vaba ja vahetu kui yks inimolend veel olla saab,
*lõpetab vestluse väljendiga "It should be alright,mate" või "See you later,mate"
on 99,9% tõenäosusega tegemist Aussie'ga. Nad on kohe erilised omal moel, meenutades maapoissi, kes on lapsepõlve veetnud farmis usse ja ämblikke taga ajades ning omandanud seega vahetu ning siira suhtluslaadi, mida ei suuda varjata isegi suurlinnas karmides tingimustes selgeks õpitud erinevad ellujäämisnipid.
Erinevalt Austraallaste omapärasusest, ei tee ma aga tänaseni mingit erilist vahet aasia rahvustel ning ainuke mulje, mis neist jäi oli, et neid on numbriliselt ikka enam kui palju. Selle rohkusega kaasneb ka veidi ebameeldivam kaasnähtus - nimelt igas teenindavas asutuses on personali tööle võetud ikka kolm-neli korda rohkem kui Euroopas või Austraalias. Yks näitab koha kätte, teine paneb rätiku põlvedele, kolmas kysib, kas kõik on ikka hästi jne. jne. Suvalisse poodi sisse astudes haagib myyjaneiu end kohe potensiaaalsele kliendile sappa ning ei lahku temast mitte hetkekski, sest nagu koera meelitatakse vorstiviiluga, järgnevad nemad rahalõhnale;) Sama nähtus tabas meid hotelli jõudes, kus esimesel päeval oli neil arvepidamine nihu läinud ja seega meie toad juba välja antud. Sellest tulenevalt paigutati meid yheks ööks luksnumbritesse, mis põhjustas mulle "kergekujulise kultuurishoki", kui jalutasin oma numbris kööginurgast paarimeetrise plasmateleviisoriga sisustatud elutuppa, sealt töökabinetti ning rõdule, kust suundusin vannituppa, mis oli kaks suurem kui mu tuba Melbourne's ja lõpuks magamistuppa, mis oma 4 korda suurem kui mu tuba Melbourne's. Koostatud Lux Top'i esimesele väärikale kohale tõusis vaieldamatult riidekapp, kus läheb tuli põlema kohe, kui ukse avad. Teise auväärse koha saavutas koristaja, kes hoolimata minu pidevatest 'Ei' vastustest tema kysimusele, kas oleks vaja tuba ära koristada (esimest korda juba paar 1.5 tundi peale hotelli sisse kirjutamist!) hetkel, kui korraks toast lahkusin, juhust kasutas, sisse hiilis ning isegi dushinurga klaasid läikima lõi!
Ning lõpetuseks ekstra Kadrile ja numbritega;) - eelarvestamise käigus tegin kiire võrdluse keskmise tootmistööliste keskmiste palkade osas ja tulemus oli, et Filipiinide tubakatööstuse tootmistööline teenib sama palju kui on Eesti keskmine palk ning ca 6 korda vähem kui Austraalia Phipil Morrise operaator. Nii et kui raha Austraalia lennupiletit osta ei jagu, võib vaid Filipiinideni võtta, sest palk sama, aga kliima soojem ja banaanikilo oluliselt odavam;)