Kyll oli uhke tunne eile hommikul tööle tulles internetiuudiseid lugedes näha kodust sini-must-valget meie värske maailmameistri õlgadel! Olles siin suures maailmas tunnen eriti eredalt, kuidas iga väikenegi asi või syndmus seotud kauge kodumaaga, olgu see siis Eesti mees pjedestaalil või must leib toidupoes, sydamesse väikese torke kaasa toob. Koduigatsus on seniste rännakute vältel minu jaoks täiesti tundmatu termin olnud, ent seekord mul sellest pääsu ei ole. Eriti tunnen seda pulmade korraldamisega seotud probleemide lahendamisel, kui nii tahaks vahel kellegi käest lihtsalt nõu kysida, et kuidas asjad olema peaksid või et siis keegi sellel kõige raskemal ja mustemal hetkel ytleks, et ära muretse- selle eest on juba hoolt kantud. õnneks on Grant on uskumatult tubli ja kannatliku meelega, sest tema saab ju kõik need tujutsemised ning ärritumised enda kaela, kui mu langused ja mõõnaperioodid saabuvad. Viimane kord emaga telefonivestluse lõppedes tuli selline koduigatsuse hoog peale, et nagu ammustel aegadel lapsepõlves, nutsin ennast lõpuks magama. Lihtsalt ringi rännates vaevalt et seda nii teravalt tunneksin, kuid nyyd yritan ju siin oma elu sisse seada ning nii hädasti tahaks vahest kellegi õlal muret kurta või siis oma rõõmu õnnestumiste yle jagada. Ei saa ju kogu aeg ka oma mehele tema ema kiiksude yle kaevelda- tahaks ikka kurta mõnele, kes minu poolt saab olla:P Igatahes see kylaliste nimekiri, kust jätkuvalt paar onupoega puudu on;) on meid kindlalt viinud otsusele, et aasta pärast läheme õnne otsima läände, mis peaks ohutus kauguses olema kõigist meie lähisugulastest. Kusjuures Perthi, mis on Lääne-Austraalia osariigi pealinn ning minu hetkeunistuste sihtkoht, viib tee, mis on 2600km pikk ja mille läbimiseks kulub ca 2-3 päeva. Sõit kulgeb läbi kõrbemaastiku ja tee ise on sadade kilomeetrite ulatuses sirgelt kulgev lõputu maanteelint. Grant'i sõber, kes seda 2 korda autoroolis on läbinud, rääkis, et kui näed vastutuleva auto tulesid, siis sõidad ja sõidad ja sõidad ja ikka on need tuled sulle vastu ja muudkui sõidad ja sõidad ja ikka veel on nad sulle vastu ja siis veel sõidad ja sõidad kuni lõpuks kahe tunni möödudes viuhh ja ongi ta sust lõpuks möödas. Pikim asustamata vahemaa on 300-400 km - nii et silti "Lähim bensiinijaam asub ... kaugusel" tasub kaugeltki mitte tavapärase kinos nähtud naljana võtta. Asustatus tähendab muidugi mitte suurlinnast suurlinnani vaid yhest pubist ning toidupoest järgmiseni;) Loodan, et mingil hetkel ka oma silmaga seda näen, sest hoolimata faktist, et ise pole oma jalga veel Perthi maandanud, on mul tunne, et seal ootab ees midagi, mida tasub minna otsima. Nii nagu ma alati oma reisisihtkohti paika pannes olen tundnud seda erilist tunnet, et just sinna maailmanurka pean ma kott seljas ja lennupilet näpus teele asuma. Isegi kõige kummalisemates ja ekstreemsemates situatsioonides nendel rännakutel pole ma kunagi usku kaotanud ytlemisse, et 'only if you aim for the stars you might reach the moon'. Silmad kinni kõigile neile rännakutele korraks unistustes tagasi lenneldes - Barcelonas ootasid mind fiesta ja siesta ning maapealne hispaanlaste keskle elades kogetud pidu-paradiis-pillerkaar; Itaalias Veneetsia gondlid ja Verona muinasjutt Romeost-Juliast; Jordaanias kõrbed, Petra ja selle päriselanikud beduiinid; Mehhikos kilpkonnad ning igal hommikul silmi avades kõrvu kostuv yrgse avaookeani lainete murdumise myhin.
Aga minu 'moon' ootas mind siin kaugel Austraalias... Hetkel, kui kostusid 30nda synnipäeva tähistamisel ööklubis Granti poolt mulle pyhendatud laululoo esimesed taktid, lipsas peast läbi, et lõpuks ometi olen kohale jõudnud. Kummaline mõte iseenesest, sest tollel õhtul ei julgenud ta veel ametlikult seda nii olulist ettepanekut teha, ehkki ma tean, kui väga piiri peal ta oli. Mäletan selgelt, kuidas järsku meeletu kergendus mind läbis, nagu pikalt rännakult koju jõudes viskad sajakilose kaalupommina tunduva seljakoti nurka ning koduselt pehmele diivanile ennast pikalt-pikalt välja sirutad. Minu jaoks on Austraalia peale esimesest kultuurishokist ylesaamist tundunud just nimelt teise koduna, sest siinne päikesepaiste ja inimesed on selle maa tänaseks vägagi hingelähedaks muutnud. Lõpuks ometi olen sattunud omasuguste keskele, kes viskavad samaväärselt iroonilisi nalju nii enda kui teiste kulul ning kus ei pea lauakile all hoitma enese korrale kutsumiseks silti "Sarkasm ei ole hea";) Aga vastuseks Sinu kysimusele, Mõttemoor, miks kõik need asjad just nyyd ja praegu minuga juhtumas on, pakun, et kes ei riski, see shampust ei joo ja lihtsalt täiesti juhuslikult on antud hetkel yks shampusepudel pauguga avanenud ning vajab tyhjendamist:P Nii et proosit minu poolt!

Kuna viimased sissekanded siis blogisse on ysnagi "töised" olnud, siis seekord kirjutan hoopis veidi oma uskumatu kiirusega lähenevate pulmade ettevalmistustest, ehkki tunnen kuidas vererõhk tõusma hakkab juba ainuyksi selle peale mõtlemisest;)
Yldjoontes on Austraalia pulmitamise kombed väga sarnased "Rikastes ja ilusates" nähtud ameerika omadega ehk tseremoonia kohustuslikud osad on pruudi-yle-andmine, pruutneitsid ja hilisem ca 200 inimesega vastuvõtt shampuse ja hamburgeritega;) Ei mingit 3 päeva kestvaid rahvalikke mänge ja jõukatsumisi ning kastitäisi januste kylaliste kurku kaduvat hundijalavett. Protsessi keerukuse tõttu on aga aeg pulmade planeerimiseks pikem kui Eestis ja ulatub kuni aasta-pooleteiseni. Nii et kui meie veebruari alguses panime paika, et pulmad saavad olema oktoobri lõpus või novembris, kysisid Granti vanemad kohe, et kuidas me oma asjadega selleks ajaks valmis jõuame. Mina oma naiivsuses kujutasin ette, et 9 kuud ju piisav kyll, aga tuleb välja, et see on nii vaid lapsesaamise puhul, sest pulmad vajad tunduvalt enam sehkendamist,organiseerimist ja läbimõtlemist:P
Kuna kahjuks kedagi mu sõpradest siia selleks päevaks kohale ei jõua, siis tegime otsuse, et lihtsalt moe pärast pruutneitseid kuskilt laenutama hakata on nõme ja seega saab meie pulm olema nn ebatraditsiooniline (siiski veel kord suur tänu teile Saarekas ja Kopikas, kes te asja nii tõsiselt kaalusite, sest vähemalt see yritamine andis mulle sooja tunde, et pole ma nii unustusehõlma veel midagi vajunud). Samuti isa poolt yleandmise juures persooni 'isa' asendamine mõne muu meesisikuga tundus ebaõiglane ja seega rakendame eestastele omast traditsiooni, et noorpaar läheb koos. Tseremooniaks kestuseks arvestasime ca 2 tundi ehk kella neljast kuueni ning kohana rentisime aurulaeva, mille pildi siia blogisse varasemalt juba yles riputasin, aga uudishimulikule Mõttemoorile kohalejõudmise juhtnöörina siinkohal veel ka lingi Echuca sadama kodulehekyljele lisan
http://www.murrayriver.com.au/boating/paddlesteamers/portofechuca/default.htm

Seega saame yhildada tseremoonia ja vastuvõtu ning ei pea eraldi muretsema, kuhu viia kogu see kamp pärast ametliku osa lõppu. Broneeritud kahest tunnist peaks ca pool tundi kuluma selle hetkeni, kuni meid ametlikult abikaasadeks kuulutatakse ja sealt edasi on ca 1.5 tundi nn vastuvõtt veini, shampuse ja suupistetega, peale mida liigume edasi Echuca lähedal asuvasse linnakesse Rochesteri, kus plaanitud õhtusöök lähema perekonnaga. Kes ylejäänud kylalistest laeva peal kõhtu täis ei saa, on samuti oodatud, kuid siis juba omaenda kulul, sest enamik kylalistest on Granti sugulased, kelledest osasid pole mina oma ihusilmaga veel näinudki ja samas on nad ka suhteliselt kauged Grantile ning seega ei ole meil tõesti mingit huvi täiendavat suhteliselt suurt rahasummat magama panna terve suguvõsa toitlustamiseks.Peale selle minu ettekujutus väikestes vaiksetest pulmadest on tänaseks korstanasse kirjutatud ja kylaliste nimekiri on kasvanud ca 40 täiskasvanu ning 18 lapseni. Kahjuks on Granti ema hoopis arvamusel, et peaksime siiski absoluutselt kõik suguvõsa liikmed selleks päevaks laevaga sõitma viima, millega mina kuidagi mitte nõus ei taha olla. Ikkagi nagu minu pulm ka, mitte lihtsalt järjekordne suguvõsa kokkutulek, kuhu kõik Peterid ja Jamied palutud on! Samas oli ta nii kena ja lubas meile pulmatordi valmis teha ning ma siiralt loodan, et need kutsumata onupojad ei ahvatle teda mõttele asendada suhkur soola ja jahu tsemendipuruga;)
Ise tegeleme hetkel kutsete kokku kleepimise-lõikamisega ning ausalt võin tõdeda, et see mu suurim möödaplaneerimine, sest kavandatud kahest nädalast on saanud kaks kuud päevast, mil nende kallal pusimist alustasime. Yldprintsiibis ongi aeg suurim puudujääk viimasel ajal mu elus, sest Grantiga koos saame asju teha vaid nädalavahetustel, mida on ju vaid limiteeritud arv. Marsruudid on paigas novembrikuuni välja, et kuhu linna suundume ja millise tegemist vajavate asja nimekirjast sellega maha saame tõmmata. Jerilderie oma tuhande elanikuga on omaette syrrilt koduseks saanud, ent pulmade organiseerimise koha pealt on see täiesti mõtetu linnake. Hea, et suurlinnas hetkel töötan, sest nendesamuste kutsete jaoks vajalikke vahendeid saab tänu sellele veidi lihtsustatumas korras hankida ning printimisvõimalus on siin töö juures, mitte mõnes tasulises internetikohvikus.
Enamike pruutide peavalu selle õige valge kleidi leidmisega läks suhteliselt lihtsalt, kuna minu oma ootas mind ees juba esimeses noorpaarisalongide nimekirjast valitud poes. Käisin sydamerahu mõttes ka paaris teises, aga vot see esimene oli just too õige, nii et selle siis ära lõpuks ka tellisin. Kleidi tegemiseks kulus ca 2 kuud ja septembri keskel on proovi minek, et viimane lihv anda. Sellest tulenevalt alustasin eelmine nädal ka pikka aega soiku vajunud fyysilise treeninguid ning oi oi kui valus oli laupäeva hommikul voodist välja saada. Uskumatu, et 4 kuud tagasi kandsin iga päev ca kaks tonni õunu-pirne kokku ning nyyd suutsin vaevalt kohvitassi rinna kõrgusele vinnata! Ent kuna Philip Morrises on keldrikorrusele rajatud viimase peal jõusaal uhiuue varustuse ning personaaltreeneritega, siis patt oleks jätta seda võimalust kasutamata. Piiramatule jõusaali kylastusele lisanduvad veel jooga, bodypumpi ja poksitreeninguid, kust soovi korral osa saab võtta. Aga asja kõige vahvam kylg - kogu see nali maksab ca 500 eeku kolme kuu kohta, kui oled lepinguline, ning oluliselt vähem veel, kui oled oma töötaja. Philip Morris hoolitseb selles mõttes vägagi ma töötajate heaolu eest ja täienduseks sportimisvõimalusele on siin söökla, kus korraliku sooja lõuna saab kätte pea kaks korda odavamalt kui kuskil väljas einestades. Lisaks tasuta kohvi- ja teeaparaadid, mida kasutades meenub alati, kuidas Haigekassas tuli käia oma paberkupyyre sekretäri juures lahti vahetamas, et saaks kätte tassikese seda hommikuäratajana asendamatut turgutavat musta vedelikku.
Seega on mul tänaseks päevaks teada meie pulmade toimumise koht ja kellaaeg, leitud sobiv registreerija ning fotograaf, ostetud kleit ja kingad, kokku lepitud juuksuri-ja kosmeetikuaeg, broneeritud motell, kus pulmaöö veedame ning restoran perekondlikuks pidulikuks õhtusöögiks. Ja sellel nädalavahetusel saame kätte kuu aega tagasi tellitud abielusõrmused, loodame leida Grantile sobiva ylikonna ning esitada ametlik avaldus abiellumiseks registreerija juures. Nii et olulised asjad on korda saamas ja ebaolulisematest on mul vaja teha nimekiri, et midagi neist vähetähtsamatest siiski kahe silma vahele ei jääks nagu näiteks pulmakutse tulevasele äiale ja ämmale;)

Eelmine nädalavahetus oli siin Melbourne's esimene kevade tundemärkidega, kui päike siras otse silmanurka ja võis jopehõlmad valla tänaval patseerida. Eesti ilmatikutingimustesse ymber arvestades on sisuliselt seega lõppenud septembrikuu ja algab aprill ning see pimeduseaeg ja lörtsisopased tänavad oktoobrist märtsini jäävad lihtsalt vahele;)
õnneliku juhuse tõttu avanes mul võimalus 2 kõige kylmemat selle talve nädalat veeta Malaisias 30kraadises troopikas ja vaadata vaid uudistest, et mitte väga kaugel Melbourne'st tuli maha isegi suht korralik lumi. Kohalike sõnul on tegemist viimase 10 aasta karmima talvega, sest eelmiste aastate pika põua vältel pysis ka talvine ilm kuivana, ca 15-20 soojakraadiga. Seega "It seems the tide is turning" ja vast saab see suvi vähe inimsõbralikum olema eelkõige kuumuse poolest, sest mullune 46 kraadi on yhe põhjamaalse jaoks ikka liig mis liig.
Aga veidi lähemalt reisist Malaisiasse, mille kahe sõnaga iseloomustus oleks 'budget and shopping'. Esimest korda sain siis nautida business class-is lendamise mõnusid ja mis seal salata- 8 tunnine reis horisontaalis lamades on ikka oluliselt mõnusam, kui pigistatuna kahe toolirea vahele, põlved puudutamas nina. Toit on nagu ikka lennukitoit ja alkoholist olen tänaseks juba mingil lomulikul moel siin Austraalias viibides vägagi võõrdunud, nii et võimalus piiramatus koguses erinevaid kokteile testida jäi minu poolt igatahes realiseerimata. Mõnusad olid need lounge'd lennujaamades, mis eriti Kuala Lumpuris (KL) oli avar ning luksuslik ja kus sai kerget einet võttes pehmetel diivanitel oma lendu oodata. Kuid arvestades seda, et pilet äriklassis Melbourne'st KL-i ja tagasi maksab ca kahe inimese economy pileti Melbourne-London edasi-tagasi, siis cost accountant'ina vaevalt et suudaksin tulevikus oma isiklikust rahakotist sellist summat ilma syymepiinadeta välja käia.
Teine mõnus osa firma kulul reisimisest on ööbimine 5 tärni hotellis ja õhtusöögi valimine restorani menyyst ilma esialgse 'palju maksab' chekkamiseta. Hommikusöök oli meil iga päev buffee's, kus valik oli seinast seina alates 'bacon and eggs' kuni austraallaste rahvusliku uhkuseni 'Vegemate toast' (sisuliselt pärmimääre võileiva katteks) ning ainuke esindamata rahvusköök oli seega kahjuks Eesti, sest ei verivorsti, kama ega ka seapekki ma menyyst ei leidnud;) Kui nyyd aga aus olla, siis tegelikult hoolimata nendest hulgalistest restoranis õhtustamistest tunnen hoopis puudust kodusest kartulist ja kastmest ning ema kaneelikuklitest... Millega seoses meenus, et tõesti, tyhja neist peenetest restoranidest, kuna pyhapäeva hommikul sai mulle osaks hoopis suurem õnn, sest kylastades yle pika aja siinset venelaste poodi sain jälle kohukese maitse suhu! Ja extra superlux variant - minu lemmik lätlaste "Karums", millel eesti keeles peale kirjutatud "Kohupiimajuustuke". Näed kui palju rõõmu saab olla yhest väikesest kohukesest, kui nii kaugel kodust viibid - isegi kui tykihinnaks sellel on ca 14 eeku;)
Aga Aasia köök muidugi oli ka päris huvitav, mida mitmelgi korral sai proovitud ja vaieldamatult kujunesid minu isiklikuks lemmikuks Tai road, sest Korea ja Malaisia on veidi võõrad vaid soola ja pipraga harjunud inimese maitsmismeelele. Kasutasin muidugi juhust ning tellisin enamasti mereande või kala, kuna Austraalias on need liialt kallilt, et oma rahakoti peal neid nautida saaks. Pealegi on kala ka kõige ohutum variant, sest valmistamisel jäetakse enamasti välja need maitseaineid, mis söömisel tuleneelamise tunde tekitavad.
Lisaks maitsvate aasia toitude tundma õppimisele käisin ära maailmakuulsas kaksiktornis Petronas Twin Towers, aga lubatud elu imetlusväärsem linnavaade kujunes kahjuks suureks pettumuseks. Kuna sissepääs sinna on tasuta, tuleb piletisappa minna hommikul vara,soovitavalt kell seitse, sest vastasel korral võid 8.30, kui kassa avatakse, jalutuskäigust kahte torni yhendaval sillal ilma jääda. Siiski -esmalt näidatakse 10 minutilist ylistusfilmi naftakompaniist Petronas, mille kontorihoonega on kaksiktornide näol tegemist. Peale seda sõidutatakse turistigrupp liftiga 41. korrusele (kokku on kaksiktornidel 88 korrust), lubatakse neil 10 minutit seal ringi jalutada ja ongi kõik. Ei noh vaade on ju ilus - pilvelõhkujad taamal ja puha, aga kas nyyd just elu imelisem vaade...well...
Yheks neist pilvelõhkujateks oli ka hotell, kus peatusime, mis asetses otse KL-i sydalinnas, suurimate ostukeskuste vahetus läheduses;), mistõttu peale tööpäeva lõppu tavaliselt kiire riietevahetus ja viuh shoplema! Kuna erilisi turisti vaatamisväärsusi peale Twin Towers'i KL-s ei ole, siis ainuke linna atraktsioon ongi võimsad ostukeskused, mis hõlmavad kuni 5 korrust ja suurim neist koosneb yle 1000 poest. Ja selliseid on seal nii oma kymmekond või rohkemgi. Myyt, et 'everythis is so cheap' nii tõeks kahjuks ei osutunud, sest, kõik mis odav, on ka äärmiselt kehva kvaliteediga. Samas kuulsad brandid ei ole kaugeltki mitte odavad, kyll aga oluliselt odavamad kui näiteks Austraalias. Näiteks õnnestus minul omale teha spetsiaalsete miinusklaasidega Gucci päikeseprillid (mida Austraalia intensiivse päikese juures igayhe kohustuslikuks atribuudiks tuleb pidada) ja hinnaklass kujunes samaks, mis aasta tagasi Eestis hinnapakkumisi kysides. Samuti kasutasin juhust käia ilusalongis ja juuksuris, sest teenused on seal tõesti poole odavamad tänu oluliselt madalamale tööjõukulule. Seda kõike tegin kyll enamasti nädalavahetusel, kuna tööpäevad olid vägagi pikad ning väsitavad, kestes 9-10 tundi. Muidugi oli minu jaoks kõik uus ja huvitav ning kogemus analyysida eelarve trende regionaal tasandil on vaieldamatult huvitavam, kui vaid yhe ettevõtte numbreid puurida. Nimelt kuulub Austraalia yhte regiooni Korea, Filipiinide, Malaisia, Indoneesia ja Pakistani tööstustega, mille peakontor paiknebki KL-s. Teiselt poolt oli huvitav numbrite kokkupanemise käigus koostöö erinevate kultuuritaustaga inimestega, mis hõlmas nii arusaamist araablaste käitumistavadest kui aktsepteerimist aasialaste "Teen-täpselt-nii-palju-kui-kysitakse-ja-mitte-detsisentimillimeetritki-rohkem" suhtumist. Aga hakkama sain ning samuti mõistsin, et ykskõik kui kaugele maailmanurka ma tänasel päeval ka reisiksin, suudaksin rahvamassist välja noppida iga yksiku austraallase. Seega kui juhtute kunagi kohtama olendit, kes:
*räägib arusaamatult kiiret inglisekeelel sarnanevat keelt,
*viskab vestluse käigus sarkastilisi nalju kiirusega vähemalt 2 tk/minutis,
*naerab ise valjuhäälselt ja mõnuga nende yle,
*hiljemalt teise lause lõpuks viib jutu kriketile ja jalgpallile,
*on nii vaba ja vahetu kui yks inimolend veel olla saab,
*lõpetab vestluse väljendiga "It should be alright,mate" või "See you later,mate"
on 99,9% tõenäosusega tegemist Aussie'ga. Nad on kohe erilised omal moel, meenutades maapoissi, kes on lapsepõlve veetnud farmis usse ja ämblikke taga ajades ning omandanud seega vahetu ning siira suhtluslaadi, mida ei suuda varjata isegi suurlinnas karmides tingimustes selgeks õpitud erinevad ellujäämisnipid.
Erinevalt Austraallaste omapärasusest, ei tee ma aga tänaseni mingit erilist vahet aasia rahvustel ning ainuke mulje, mis neist jäi oli, et neid on numbriliselt ikka enam kui palju. Selle rohkusega kaasneb ka veidi ebameeldivam kaasnähtus - nimelt igas teenindavas asutuses on personali tööle võetud ikka kolm-neli korda rohkem kui Euroopas või Austraalias. Yks näitab koha kätte, teine paneb rätiku põlvedele, kolmas kysib, kas kõik on ikka hästi jne. jne. Suvalisse poodi sisse astudes haagib myyjaneiu end kohe potensiaaalsele kliendile sappa ning ei lahku temast mitte hetkekski, sest nagu koera meelitatakse vorstiviiluga, järgnevad nemad rahalõhnale;) Sama nähtus tabas meid hotelli jõudes, kus esimesel päeval oli neil arvepidamine nihu läinud ja seega meie toad juba välja antud. Sellest tulenevalt paigutati meid yheks ööks luksnumbritesse, mis põhjustas mulle "kergekujulise kultuurishoki", kui jalutasin oma numbris kööginurgast paarimeetrise plasmateleviisoriga sisustatud elutuppa, sealt töökabinetti ning rõdule, kust suundusin vannituppa, mis oli kaks suurem kui mu tuba Melbourne's ja lõpuks magamistuppa, mis oma 4 korda suurem kui mu tuba Melbourne's. Koostatud Lux Top'i esimesele väärikale kohale tõusis vaieldamatult riidekapp, kus läheb tuli põlema kohe, kui ukse avad. Teise auväärse koha saavutas koristaja, kes hoolimata minu pidevatest 'Ei' vastustest tema kysimusele, kas oleks vaja tuba ära koristada (esimest korda juba paar 1.5 tundi peale hotelli sisse kirjutamist!) hetkel, kui korraks toast lahkusin, juhust kasutas, sisse hiilis ning isegi dushinurga klaasid läikima lõi!
Ning lõpetuseks ekstra Kadrile ja numbritega;) - eelarvestamise käigus tegin kiire võrdluse keskmise tootmistööliste keskmiste palkade osas ja tulemus oli, et Filipiinide tubakatööstuse tootmistööline teenib sama palju kui on Eesti keskmine palk ning ca 6 korda vähem kui Austraalia Phipil Morrise operaator. Nii et kui raha Austraalia lennupiletit osta ei jagu, võib vaid Filipiinideni võtta, sest palk sama, aga kliima soojem ja banaanikilo oluliselt odavam;)