Jälle on viimasest sissekandest siia blogise terve igavik möödunud, sest kirjutamiseind on raugenud ja kõik muu ymberringi toimuv võtab hetkel kogu mu olemasoleva energia. Arvan, et Eliko teab vast kõige paremini, kui raske on musta auku kirjutada ning samuti ei ole ma ju enam rändaja võõral maal, vaid käin igapäevaselt kella kahekast viieni tööl - ainult selle erinevusega, et hommikul rongijaama jalutan nyyd mööda palmide alleed.
Olen hetkel siis pea poolteist kuud Philip Morrise palgal Cost Accountant'i ametit pidanud ja yritanud tasapisi aru saada, kuidas tubakalehest valmistatakse poelettidel myydav sigaretipakk. Täpsemalt jälgin erinevate tellimuste jäätmeprotsente ning kasumlikkust ja teen vastavaid kuulõpu aruandeid. Rohkem selline jooksev igapäevatöö, millele lisanduvad erakorralised ylesanded - ei midagi ylejõu käivat, kui oskad veididi põhjalikumalt Excelit ja selle erinevaid funktsioone. Tegelikult yks selle blogi sissekande põhjus on soov siiralt aitäh öelda Maigile, kes mu kunagi Accessi läbi ja lõhki tundma sundis, sest see paneb ikka suisa pyhakuloori ymber mu pea. Selle taseme SAP-i, mis siin kasutatakse, omandasin ma kahe esimese nädalaga, sest ei mingit BW, ainult R/3 and that's it ja seega seda enam on hinnas Exceli ja Accessi põhjalikud teadmised. Nii et loodan, et kunagi saan tänutäheks Sind siinsel mandril võõrustada - kus linnas täpsemalt, eks see selgub aja jooksul.
Ei teagi nyyd, kas töö siin Philip Morrises teeb lihtsaks Eesti Haigekassa karm töökogemus, kus spetsialistile esitatavate nõudmiste tase on ikka äärmiselt kõrge - kahju et palk toona kuidagi järgi ei jõudnud;)- või et yleyldiselt on eestlaste teadmiste ja oskuste tase suhteliselt heal tasemel. Igatahes siin firmas oled juba siis rockstar kui Pivot table'i kokku keerad! Sellest hoolimata ei ole kindlasti mitte tegemist lihtsa kogemusega, sest ärikultuur on tegelikult hoopis teistsugune ja inimestevaheline suhtlemine täiesti teine. Kuna tegemist on niivõrd suure masinavärgiga, siis valitseb yleyldine suhtumine, et "I don't care", mistõttu uustulnukana ennast siin tõestada on äärmiselt raske. Oled sissetungija, kes oma kysimustega sunnib asjade yle järele mõtlema ning see ju läbi ja lõhki täiendav töö;)Kõik vajutavad päevad läbi nuppe ja avavad yha uusi aknaid arvutis, aga miks - who knows. Ning loomulikult ei unustata selle kõige juures viisakalt naeratamast ja uurimast, kuidas käsi käib. Oi kuidas ma tunne vahest puudust matslikust eestlusest, kes su kas otsekoheselt pikalt saatis või siis asja kätte võttis ja ära tegi. Eelmisel reedel tund aega enne tööpäeva lõppu ITikate helpdesk'i helistades kuulasin 15 minutit teksti, kuidas just nyyd on oluliselt suurenenud neile saabuvate telefonikõnede arv ning seega tänavad nad kõiki kannatliku ootamise eest. Eesti mees oleks toru võtnud ja öelnud, et mis sa ämber jamad - helista esmaspäeva hommikul, kui tööasju tahad ajada.
Teiseks on neile võõras sõna pidamine - kokkulepitud kohtumise kellaja võid esimesel korral vabalt meelest pyhkida, sest nagunii seda muudetakse või canceldatakse. Haigekassas ajukoorte vahele kinni taotud pyha lehm "tähtaeg" ei vaja yldse mainimist, sest viimse veretilgani pingutamise nimel on ju oluliselt lihtsam hoopiski raporteerida "Sry, still not in progress". Kuidas mul kunagi sellised asjad pähe ei turgatanud, kui öösiti HK kontorihämaruses kulumudeli hindu kokku keerutasin;) Samas näiteks oluline erinevus Eestiga on jätkuv paberimajanduse lokkamine. Ylejäänud osakonnas töötavat 2 Cost Accountant't on tegelikult oma olemuselt 100% raamatupidajad ning seega eriti altid sente taga ajama ja lehekesi allkirjastamiseks välja printima. Kahjuks on see ka mu praeguse ylemuse, kes mu siia tööle palkas, lahkumise põhjuseks. Tegemist on minuvanuse meesterahvaga, kes oma mõtlemisviisilt on täpselt Pareloga yhte masti ja seega me ka väga hea klapi kohe leidsime, aga nagu näha kordub ka see kord stsenaarium, et vaevalt saan mina tööle asuda, kui juba ylemus minekut teeb ja ma ise vaadaku, kuidas ujuma saan õpitud! Tegelikult toimus siin juuni lõpus yleyldine finantsosakondade ymberstruktureerimine ja Mal läheb lihtsalt teist, suuremate rahanumbritega tegelevat osakonda juhtima. Seega olen praegu suht õnnelik, et lepingulise töötaja staatuses töötan, sest kui ikka yldse ei meeldi, saan ilma syytundeta, et firmat reetsin, minema astuda- nagunii sai ju ajutiselt tuldud;) Samas oli seda suurem minu yllatus eelmisel nädalal, kui Mal tuli ootamatu kysimusega, et kas ma mitte ei tahaks temaga kaheks nädalaks Malaisiasse eelarvet koostama sõita. No why not - saan ka elus korra business klassi mõnusid nautida (isegi personaalselt auto tuleb järele, mis viib su lennujaama ning toob pärast koju ka). Nii et suurusel on ikka omad eelised ka, sest Eestis sai kõige kaugemale Tallinnast Tartusse businesstrip'ga sõita, aga siin näed tuleb läbida vahemaa Melbourne'st Kuala Lumpur'sse. Iseenesest saab kindlasti karm kogemus olema, aga sai toona see tervishoiuteenuste kulumudel tehtud, saab ka see tubakaeelarve ära arvutatud. Kuid taoline hästi ajastatud "kompliment" tõstis ikka oluliselt minu motivatsiooni siin edasi töötamiseks, sest uue töötajana tunnen ennast ju väiksema kui nullina ning uskuge või mitte, aga raskeim pähkel on mulle kaikaid kodarasse loopiv, tootmisosakonna yheks võtmefiguuriks olev soomlanna. Nii et isegi siin kaugel maal on kohe näha, et yle lahe vanad sõbrad;)
õnneks on siiski mul minu nädalavahetused, mis hetkel mööduvad enamiku aja reisimise tähe all, sest pea igal reedel läbin 350 km rongi ja bussiga Jerilderie'sse ning igal pyhapäeval samapalju tagasi. Seega armsaim vaatepilt on viimased kuu aega olnud see, kui bussiaknast vaadates Jerilderie tuled panoraamil mustas öös helendava koduse valgustriibu moodustavad, sest siis ei ole enam palju jäänud, kuni jõuan bensiinijaama,kus Grant mind juba pikisilmi ootab. Oma aja võtavad pulmade ettevalmistused, mis õnneks olulisemates kysimustes yhele poole saamas (sh minu valge pulmakleit!), kuid siiski hulgaliselt veel planeerimist vajavad. Siin on väga palju traditsioone, mis alguse saanud Austraalia Briti kolooniaks olemise ajast ja seega on kogu see pulmanduse värk siin tõeliselt suureks äriks kujunenud. Viimane uskumatu fakt, mille kutsete sõnastuse kokkupusimise käigus internetist leidsin, oli see, et kylaliste nimesid ei kirjutata mitte kutsetele, vaid on kaks ymbrikku, millest sisemisele kirjuatakse siis kutsutavate nimed ja välimisele kirja saaja nimi. Ning lisaks peab kutsega kaasa panema veel kolmanda, eelnevalt margistatud vastusekaardi ymbriku. No väga lõhnab selle järele, et kavalad ymbrikutootjad on seda "etiketti" oma käe ja kasumi järgi vaikselt mõjutanud, või kuidas;)