Aitäh Sulle Kadri, kes Sa kiiresti mu sydamevalule, et kas tõesti nõnda ruttu maakera teisel poolel olejad unustushõlma vajuvad, leevendust tõi. Teen Sulle siis tänutäheks väikse ylevaate Austraalia tööturust koos numbritega;)
Nagu juba eelnevalt olen kirjutanud, nii nagu mina olen Philip Morrises palgal lepingulise töötajana, on minusuguseid siin mandril sadu tuhandeid. Agentuuri sõnul, kelle jaoks töötan, on tegemist tõelise trendiga, sest inimesed hindavad yha enam oma liikumisvabadust. Erinevalt Euroopast puudub siin hirm, et uut töökohta ei leita, sest puudus tööjõust kui inimestest on meeletu. Sellega seoses on ka töötajal suhteliselt suured õigused, kuna tema lahkudes on enamik firmasid suures hädas asenduse leidmisega. Huvitav fakt oli see, et kui tuli jutuks, miks Austraalias kõik kohad kell viis juba uksed sulgevad (ainukeseks erandiks neljapäeva ja reede õhtu, kui kõik suuremad ostukeskused pysivad avatuna kella yheksani), siis on seegi osaliselt tingitud sellest, et pole inimesi, kes tahaksid nädalavahetustel töötada. ärimehed võivad ju loota ja unistada lisakasumist, aga kui myyjamees arvab, et pere ikka tema jaoks olulisem ja ta ei kavatse laupäeviti-pyhapäeviti tööl käia, siis ongi asi otsustatud.
Kuid et Teile muljet ei jääks nagu voolaksid siin ainult piimajõed ja kasvaksid pudrumäed - juhul kui näitke finantsspetsialist tahab oma erialast tööd saada, on siiski vaja teatud kindlate eelduste täitmist. Aussied on väga veendunud, et ilma kohaliku töökogemuseta ei tule ole sa kindlasti miskit väärt ja seega on oluliselt raskendatud ka mõne parema koha peale ametisse saamine. Oluline on teha see esimene break-through ja pärast seda saab oluliselt rohkem teid valla olema - eks see oli ka peamine põhjus, miks ma väga kaua ei mõelnud, kas võtta vastu Philip Morrrise pakkumine või ei. Teiseks on soovitav omada vähe vingemat viisat kui õunakorjajate Working Holiday viisa, sest ettevõtte finantsinfo on liialt konfidentsiaalne, et iga suvalist firmast läbituiskajat selle lähedussse lasta. Seega oli minu tõenäoliselt igal reisil kaasasviibiva õnneingli käsi seekordki mängus, et oma WH viisaga antud Cost Accountant'i kohale palgati ja nyyd veel tagatipuks Malaisiasse komandeeringusse saadetakse;)
Veidi siis ka numbritest. 2006a yle riigi keskmine aastapalk Austraalias oli ca 30 000 eeku ja see hõlmab kõiki ameteid alates nõudepesijatest ja lõpetades direktorite ja esimeestega. Maksusysteem on siin suht keeruline, sest tegemist astmelise systeemiga ning minu ainuke mõte selle koha peal on, et annaks jumal never-ever sellist jama Eestis ei rakendataks! Ainukesed, kes sellest võidavad on raamatupidajad, kes deklaratsiooni täitmise eest kasseerivad ca 1000 eeku ja kuna systeem nii keeruline, siis enamik sellest iseseisvalt läbi ei pure ja seega ka selle summa neile letti laovad. Aga kokkuvõtvalt: madalam klass maksab 17% tulumaksu ja ylemised 30-40%, mille lisandub kohustuslik 9% pensionifondi. Elukallidus siin on muidugi kõrgem kui Eestis, kuid siiski mitte igas asjas. Transport, reisimine, bensiiniliiter on suhteliselt samas hinnaklassis Eestiga, toit on ca 2 korda kallim ja oluliselt rohkem peab maksma kinnisvara eest. Seega kui just maja või korterit ostma ei hakka, iga päev restoranis ei lõunata, siis kätte jääb peale makse ja yldidi kulutusi täiesti piisavalt, et endale yht-teist paremat lubada. Sellest tulenevalt on yldreeglina tegemist heal järjel yhiskonnaga, mis paistab eriti silma mõne suurlinna tänavatel jalutades.
Kaugelt suuremad kui eelpool nimetatud keskmised palgad on muidugi kaevanduses, sest see on tõeliselt 'booming' tööstusharu. Grant'i onupoeg töötab läänes ja tema teenistus on näiteks ca 20 000 eeku nädalas. Töö isenesest on muidugi raske, sest oled kyll kogu aeg masina peal st mitte nagu vanadest kaevurifilmidest nähtud lamp otsa ees ja kirka käes kuskil maa all, kuid sõltuvalt lepingu pikkusest oled sunnitud 3 võ 6 kuud perest kaugel viibima. Kuid mitte ainult kaevurid ei teeni suuri summasid - mu praeguse kolleegi poeg, kes töötab Austraalia suurimas kaevandusfirmas inseneri koha peale ei pea kindlasti mitte majanduslike raskuste käes vaevlema. Ja kui finatssektori keskmine kuupalk on ca 30-50 000, siis nägin oma silmaga töökuulutust, kus otsiti kaevandusharu töökogemusega SAPi oskajat Cost Accountantit ja päevateenistuseks pakuti ca 5000 eeku kätte. Vot nii - väike mõtlemisaine teile seal nii mõnelegi.
Ja meditsiini koha pealt tean, et tavaline yldarst peale yhte nädalavahetuse pikka valvet maksab vabalt kinni lennupileti sõbrale, kes siia talle kylla tahab tulla;)
Nagu juba eelnevalt olen kirjutanud, nii nagu mina olen Philip Morrises palgal lepingulise töötajana, on minusuguseid siin mandril sadu tuhandeid. Agentuuri sõnul, kelle jaoks töötan, on tegemist tõelise trendiga, sest inimesed hindavad yha enam oma liikumisvabadust. Erinevalt Euroopast puudub siin hirm, et uut töökohta ei leita, sest puudus tööjõust kui inimestest on meeletu. Sellega seoses on ka töötajal suhteliselt suured õigused, kuna tema lahkudes on enamik firmasid suures hädas asenduse leidmisega. Huvitav fakt oli see, et kui tuli jutuks, miks Austraalias kõik kohad kell viis juba uksed sulgevad (ainukeseks erandiks neljapäeva ja reede õhtu, kui kõik suuremad ostukeskused pysivad avatuna kella yheksani), siis on seegi osaliselt tingitud sellest, et pole inimesi, kes tahaksid nädalavahetustel töötada. ärimehed võivad ju loota ja unistada lisakasumist, aga kui myyjamees arvab, et pere ikka tema jaoks olulisem ja ta ei kavatse laupäeviti-pyhapäeviti tööl käia, siis ongi asi otsustatud.
Kuid et Teile muljet ei jääks nagu voolaksid siin ainult piimajõed ja kasvaksid pudrumäed - juhul kui näitke finantsspetsialist tahab oma erialast tööd saada, on siiski vaja teatud kindlate eelduste täitmist. Aussied on väga veendunud, et ilma kohaliku töökogemuseta ei tule ole sa kindlasti miskit väärt ja seega on oluliselt raskendatud ka mõne parema koha peale ametisse saamine. Oluline on teha see esimene break-through ja pärast seda saab oluliselt rohkem teid valla olema - eks see oli ka peamine põhjus, miks ma väga kaua ei mõelnud, kas võtta vastu Philip Morrrise pakkumine või ei. Teiseks on soovitav omada vähe vingemat viisat kui õunakorjajate Working Holiday viisa, sest ettevõtte finantsinfo on liialt konfidentsiaalne, et iga suvalist firmast läbituiskajat selle lähedussse lasta. Seega oli minu tõenäoliselt igal reisil kaasasviibiva õnneingli käsi seekordki mängus, et oma WH viisaga antud Cost Accountant'i kohale palgati ja nyyd veel tagatipuks Malaisiasse komandeeringusse saadetakse;)
Veidi siis ka numbritest. 2006a yle riigi keskmine aastapalk Austraalias oli ca 30 000 eeku ja see hõlmab kõiki ameteid alates nõudepesijatest ja lõpetades direktorite ja esimeestega. Maksusysteem on siin suht keeruline, sest tegemist astmelise systeemiga ning minu ainuke mõte selle koha peal on, et annaks jumal never-ever sellist jama Eestis ei rakendataks! Ainukesed, kes sellest võidavad on raamatupidajad, kes deklaratsiooni täitmise eest kasseerivad ca 1000 eeku ja kuna systeem nii keeruline, siis enamik sellest iseseisvalt läbi ei pure ja seega ka selle summa neile letti laovad. Aga kokkuvõtvalt: madalam klass maksab 17% tulumaksu ja ylemised 30-40%, mille lisandub kohustuslik 9% pensionifondi. Elukallidus siin on muidugi kõrgem kui Eestis, kuid siiski mitte igas asjas. Transport, reisimine, bensiiniliiter on suhteliselt samas hinnaklassis Eestiga, toit on ca 2 korda kallim ja oluliselt rohkem peab maksma kinnisvara eest. Seega kui just maja või korterit ostma ei hakka, iga päev restoranis ei lõunata, siis kätte jääb peale makse ja yldidi kulutusi täiesti piisavalt, et endale yht-teist paremat lubada. Sellest tulenevalt on yldreeglina tegemist heal järjel yhiskonnaga, mis paistab eriti silma mõne suurlinna tänavatel jalutades.
Kaugelt suuremad kui eelpool nimetatud keskmised palgad on muidugi kaevanduses, sest see on tõeliselt 'booming' tööstusharu. Grant'i onupoeg töötab läänes ja tema teenistus on näiteks ca 20 000 eeku nädalas. Töö isenesest on muidugi raske, sest oled kyll kogu aeg masina peal st mitte nagu vanadest kaevurifilmidest nähtud lamp otsa ees ja kirka käes kuskil maa all, kuid sõltuvalt lepingu pikkusest oled sunnitud 3 võ 6 kuud perest kaugel viibima. Kuid mitte ainult kaevurid ei teeni suuri summasid - mu praeguse kolleegi poeg, kes töötab Austraalia suurimas kaevandusfirmas inseneri koha peale ei pea kindlasti mitte majanduslike raskuste käes vaevlema. Ja kui finatssektori keskmine kuupalk on ca 30-50 000, siis nägin oma silmaga töökuulutust, kus otsiti kaevandusharu töökogemusega SAPi oskajat Cost Accountantit ja päevateenistuseks pakuti ca 5000 eeku kätte. Vot nii - väike mõtlemisaine teile seal nii mõnelegi.
Ja meditsiini koha pealt tean, et tavaline yldarst peale yhte nädalavahetuse pikka valvet maksab vabalt kinni lennupileti sõbrale, kes siia talle kylla tahab tulla;)
posted by Tammekas at 1:31 AM
4 Comments:
Tere Merle!
Pole ammu Sinu blogisse kirjutanud.
Aga käin ja loen ikka huviga.. kohvi kõrvale hommikuti igatahes huvitavam kui kohalikud ajalehed.
Sinu kirjeldus tööjõuturust ning eeldused töökohtadele (eelnev töökogemus jms) on väga sarnased Inglismaale, millega ma tänu sõpradele ja ka töökohale suht kursis olen.
Ise olen rahul oma tegemistega. Vaba aega on kuidagi väga väheks jäänud. Kui eelmine suvi mõtlesin, et läheks uuesti kooli ja teeks enda silmaringi laiendamiseks veel mõne kraadi olemasolevale kõrvale, siis praegu hingan kergendatult, et seda ei teinud - lihtsalt poleks aega sellele.
Muide - tööl mu arvuti desktopile on tekkinud nüüd vana ja armas logo -SAP. Emafirmas nimelt kasutatakse seda tarkvara ning millegipärast jõudsid nad arvamusele et ma võiks saada ka ligipääsu nende süsteemile. Ehkki mul sinna sisestada poel midagi ja kasutavad nad ka ainult R3 süsteemi, siis et mitte oma oskusi rooste lasta, käin j apüüan seal süsteemis ikak kolada vahest kui natuke aega on.
Kapten on mul sõna otseses mõttes igal vabal ajal vee peal ja vee all, niiet teda näen suvel suht harva, aga pean tunnistama, et praeguse töötempo juures on see isegi hea. Ja noh... seda rohkem on need koosoldud hetked siis väärtuslikud. Noh.. nagu Sinul, et kohtute vaid nädalavahetustel :)
Igatahes kõike kõike head Sulle sinna ja loodan siiski peatselt Sind kohata... eks siis näis kus mandril... :P
Kallistan!
Hei Merle,
nii kodune tunne tuli lugedes sinu kirjeldust uude kontori-töökohta sisse elamisest - üsna sarnased mõtted on minulgi olnud. Puudu jääb neil siin just sellest tegutsemis-õhinast ja riskijulgusest, mis Eestis on siiski üsna tavaline, ning oi, kuidas nad armastavad siin pigem meili teel suhelda, kui näost-näkku. Õnneks ei ole ma nende mõtetega siin üksi, sest just eile lugesin meie uue HR juhiga intervjuud ja temagi tõi sarnased asjad välja - ehk hakkab siini organsiatsiooni kultuur muutuma, kuigi sellise võimsa masinavärgi pööramine on ilmselt pikkade aastate küsimus.
Ma ikka piilun ka sinu blogi sageli ja püüan jõudu mööda kommenteerida, sest tõesti musta auku kirjutamine pole kohe üldse tore, aga ma leidsin enda jaoks ka uue motivaatori selles osas - aastate pärast on endal vahva lugeda ja meenutada ja siis tunduvad kõik need katsumsued ja elamused kindlasti väga naljakatena. Ja miks mitte ei võiks me ühisraamatut üllitada "Austraalia-Ameerika - elamused ja kogemused". Peale kopsakate honoraride laekumist saaksime jalad seinale visata ja elu nautida:)
Päikest sulle!
Eliko
This comment has been removed by the author.
Tere Merle!
"Musta auku kirjutamine" on selge kirjanduslik liialdus. Lojaalse lugejaskonna puuduse üle sa küll kurta ei tohiks.
Ma olin vahepeal puhkusel ja üritasin arvutit avada võimalikult vähe, nii et nägin nüüd alles sinu "tänusõnu" Accessi kohta.
Kuigi minu panus sinu Accessi tundmaõppimises oli marginaalne, olen valmis kogu au omale võtma ja tulen Austraaliat külastama esimesel võimalusel.
Aga seniks kõike paremat ning head Malaisia reisi.
Maigi
Post a Comment
<< Home