Sõitsime eile nii saja kilomeetri kaugusele Jerilderie'st ja uskuge või mitte, aga raske on ära tunda neid samu kohti, millest eelnevalt mitmeid kordi oleme mööda sõitnud. See nn seenevihm, millest eelmises sissekandes kirjutasin, kujunes kokkuvõttes päris korralikuks (tänagi veel tuleb hooti), mille tulemusena kõik suisa rohetab. Suurim imetlusobjekt on teeäärsed kraavid, mis järsku vett täis on saanud ja põldudel kasvav rohi, sest siinses kliimas piisab vähesest, et loodus hoogsalt vohama hakkaks. Kohalike telekanalite peauudiseks oli ülevaade, kuhu külakesse kui mitu millimeetrit vihma vanajumal oma heldusest andis. Melbourne's korraldati suure põua ajal selliseid indiaanlastekultuurist pärinevaid vihma manamise rahvakoosolekuid ja kujutan ette, kuidas need nõiad-tarkurid suurest rahuldusest omale rusikaga vastu rinda taovad. Lõpuks ometi on vaevad tasutud ja kõik saavad vähe kergemalt hingata ja kui algul lõid farmerid kohalikes pubides rõõmutantsu, siis nüüd on kõik usinalt põldudel külvamas. Mina aga võtsin rahakoti, läksin poodi ning ostsin omale suure vihmavarju. Valisin siiski sellise odavama, sest ega tea - äkki saab järgmine kord selle kapist välja võtta jälle alles paari aasta pärast.
Ei tea kas nüüd sellesama vihmasaju ajendil, aga igastahes lisaks vihmavarju ostmisele oli eile see päev kui Austraalias esimest korda kalaletist omale tüki värsket lõhet ostsin. Kuna kõik mereannid on siin hirmkallid, siis ei ole seni lihtsalt raatsinud rahakoti raudasid avada, sest näiteks üks kilo sedasamust punast lõhet maksab siin nii 350 eeku. Tänahommikuse kohvi ja kalavõileiva juures meenus minu möödunudkevadine külaskäik Kahurite juurde Soomemaale. Helsingi kalaturust kõigi nende erinevate punaste ja valgete erinevate kalaliikidega on raske midagi paremat ette kujutada niisamuti nagu on raske leida Kristiinast ja Toomasest külalislahkemaid inimesi. Seega kui kunagi jälle Eestisse saan, siis esimese asjana ostan pätsi musta leiba ja teisena kilo heeringat (hapukoore ja sibulaga!). Viimane kord Melbourne's käies õnnestus üles leida venelaste pood, kus müüakse seda pesuehtsat musta leiba. Päts peos käisin mööda tänavat ja nautisin iga viimast kui suutäit sellest(oli veel see Borodino oma). Jumalate söök on see, mida seal koduses Eestis iga päev poest võite tarida nii palju kui vaid kotis kanda jõuate- mina saan siin kaks viilu aasta esimeses kvartalis ja siis järgmised kaks jõuludeks. Lisaks mustale leivale ostsin kilo tatart, kuid seal müüdi ikka igasuguseid hõrgutisi nagu skumbriat, pelmeene ja isegi keefiri! Iga vähegi kauem välismaal elanud eestlane teab, et üks asi, mille järgi neelud käima hakkavad, on kindlasti kodused piimatooted ning eriti just kohupiim.
Lisaks eestimaisele toidule, millest unistan on veel üks asi, mille järele puudust tunnen ja uskuge või mitte, aga see on meie tervishoiusüsteem. Kui keegi viriseb Eesti oma üle, siis tehke talle teene ja saatke ta välismaale ravile ning kõik need virinad lõppevad selle hetkel. Olen Austraalias viibimise juures vajanud paaril korral arstiabi ja kuna viimane kord saadeti täiendavatele uuringutele, siis tuli veel eriline kadalipp läbi teha. Muidugi on siin kõik meditsiiniteenused tasulised- kohalikele maksab riik poole kinni ja ülejäänud poole peale tehakse erakidlustus, ent mina kui backpacker saan loota vaid oma reisikundlustusele. Suurim erinevus süsteemide vahel on see, kui raske on siin arstini välja jõuda . J meie Eestis veel arvasime, et meil järjekorrad pikad- naljamunad! Siin on eriarst nii püha loom, et võib-olla korra enne surnuajale viimist näed, aga võib-olla jääbki nägemata. Perearst seisab nii kindlalt patsiendi ning erialaspetsialisti vahel, et kui arstikabineti põrandale kokku variseks, siis togiks vist küünarnukiga ja viskaks klaasi külma vett näkku, aga ei rohkemat. Mul tekkis aprilli algul nii karm kõhuvalu oli, et ei jäänud midagi muud üle, kui haiglasse abi minna otsima. Peale kolmetunnist ootamist kiirabis tutvustas üks indu rahvusest meeterahvas end minu raviarstina, tonkas korra sõrmega mu kõhtu, tegi uriiniproovi ja soovitas võtta paratsetamooli. Päris palju nõu ju 700 EEKi eest saadud või mis;) Täna helistasin perearstile viimaste vastuste saamiseks (ärge muretsege-kõik õnneks korras minuga), mis tähendas:
1. 30 minuti telefonitoru otsas rippumist,
2. igale üksikule administraatorile seletamist, mida ma ikka tahan ja kuidas mu nime täpselt kirjutatakse,
3. ühe ja sama popplaulukese jälle ja jälle ja jälle kuulamist, mida katkestas vaid lause "We thank You very much for Your kind patience".
4. ja mis lõppes sellega, et see 'kind patience' sai lihtsalt otsa ja panin toru hargile.
Arstide vähesuse probleem on siin väga terav - eriti maapiirkonnad on need, kuhu suure vaevaga õnnestub vaid mõni India või Pakistani päritolu doktor ametisse saada. Enamik austraallastest doktoritest emigreerub Suurritanniasse ja Aasiasse ning nii ei ole see mitte ainult meditsiini vallas, vaid üleüldiselt. Sellest ka taoline suur tööjõupuudus Austraalias - niigi on neid siin vaid 20 miljonit ning kui neist paremad pojad lahkuvad, siis töötegijaid nagu ei jäägi. Samas ei jõua ära imestada Austraalia valitsuse kavalust - vähemalt prinide, õunte ja banaanide korjajate pärast pole vaja muretseda. Aus vahetus - 3 kuud puu otsas 12 kuu puhkuse vastu Rohelisel Mandril. Smate vist isegi aru, et tahestahtmata jätsid need 3 kuud Besimite istanduses kustumatu jälje minu ellu. Meenus eile, kuidas ühel päeval pirne jälle kokku noppides Susiel, ühel saksa tüdrukul, hakkas nina täiesti suvalisel hetkel kuumusest verd jooksma. Ainuke asi, mida suutsime selle 45 kraadiga teha, oli külm käterätt peas kuskil varjus magada. Kuid nagu minu hingehaavade leevenduseks näitavad telekanalid just praegu, et vihm oli tore küll, ent lisaks selle avas vanajumal taevaluugid ka lumele! Just just- kui teie seal ootate esimest suvist kuumalainet, siis austraallased mängivad siin lumesõda!
http://www.theage.com.au/news/national/snow-lifts-hopes-of-good-season/2007/05/21/1179601299195.html