Siin ma siis olen, istumas oma viimase õunabin'i peal, läbi ime täiesti elus ja mitte kyll päris terve, aga siiski omal jalul. Ja nii nagu Haigekassast lahkmise kuupäev oli 13 ja reede, nii ka Besimite orchard's oli viimaseks tööpäevaks 13 ja reede - ei tea, kas peaks kahtlustavalt sellesse kuupäeva hakkama suhtuma;)

Anyway on see nyydseks läbitud etapp. 3 kuud on muidugi ka väga aukartustäratavalt pikk aeg, sest enamasti pysivad backpacker'd yhes kohas max 3-4 nädalat, et siis jälle edasi reisida. Lõpus tundus juba endalegi, et olen liiga pikalt paigale tammuma jäänud ja seega oli tõeline vabaduse tunne, kui viimase koti õunu bin'i tyhjaks valasin ja kergel sammul istandusest minema jalutasin. Tagantjärgi arvestades korjasin selle 3 kuu jooksl kokku 77 tonni vilju, millest enamiku moodustasid pirnid, aga samuti sai korjatud ka õunu, nashisid ja quince (mina pole enne seda vilja oma elus näinud, sest see pidavat olema hästi vana ja hästi haruldane liik, mida toorelt syya ei synni, aga mis peale keetmist meenutab maitselt vägagi tavalist õuna). Igatahes pirne mina oma elus enam korjata ei kavatse, sest eriti vahepealse õunakorjamise järel paar päeva pirnipuude otsas veetes said aru, kui raske see ikkagi on. Kott kaalub nii15 kg, millega mööda redelit yles-alla kepsutad ja seda siis pea 10 h iga päev, pirnikoti tyhjendamisega kaasnevad muhud ja sinikad, sest see 15 kg tuleb nii rinna kõrgusele vinnata, et saaksid selle tyhjaks valada, pirnipuud on suured ja okkalised ning rebivad iga vähegi katmata koha kätel ja jalgadel vermele. Lisage siia veel 45 kraadi kuumust, kus silmad kipitavad, kuna okste vahel pirne otsides yles vaatades jookseb higi silma ja päikesekreemi pole võimalik kasutada, sest see lihtsalt voolab näo pealt minema - nyyd vast saate Teiegi aru, miks kõik kohalikud austavad igat yksikut fruitpicker't siiralt ja sydamest. See on neetult raske töö. Õunad olid kyll oluliselt paremad, sest õunapuud on väiksemad ja ei torgi nii valusasti ning lisaks kaalub rinna peal olev kotitäis oluliselt vähem võrreldes pirnidega ning kui kõht tyhi, lööd hambad sisse ja saad tasuta lõuna:) Kokkuvõttes olen nyydseks omandanud siis hulgaliselt teadmisi kõigi poes myydavate õunasortide osas ning lisaks hindan professionaalsest huvist ära ka korjamise kvaliteedi - ei tea, kas see just mu CV-le oluliselt midagi juurde annab, aga mulle endale oli see 3 kuud kindlasti enam kui huvitav ja õpetlik. Ehkki korjamine on eelkõige fyysiline töö, on kõik ikkagi kinni mõtlemises, sest keha suudab taluda palju ja harjuda esialgi võimatuna näivaga, kui vaid endale sisendada, et tuleb ja peab ja saab. Kõik sõltub sellest, kui tugev on tahtejõud, sest peale 8-9 tundi 40-kraadises kuumuses kott koti järel pirne bin'i vedades on vaid tahtejõud see, mille abil yha uuesti ja uuesti sinna redeli otsa ronida, et veel yks kott ära täita ja siis veel yks ja siis veel yks... Fyysiline vorm, mis sellega kaasneb on muidugi kadedaks tegev ja lõpus oli suisa hale uute tulijate esimesi ponnistusi vaadata, sest vanade tegijate kehad olid nii sitked ja tugevad, et võisime pea uskumatutes poognates redelil tasakaalu säilitada ning soovitud õunad-pirnid kokku noppida- isegi kui selleks tuli pääsukeseasendit kasutada;) Minul ei juhtunud õnneks ka redelilt alla kukkumise intsidenti, ehkki nägin mõnda päris valusat allatulemist kõrval. Eriti yks jaapanlane oli selline wild, kes viskas redeli kuidagit moodi puu najale ja kui siis kuulsid teisest istanduse otsast kirumist ja vandumist, oli teada, et ei saanud see redel jälle just kõige paremini paika. Õunte korjamine on yldse hoolikust nõudvam, sest nagu veid muljuda saavad, kõlbavad vaid mahlaks. Ja kui järgmine kord poes Golden'i õunu juhtute ostma, siis teadke, et need on pickerite seas kõige vihatumad, kuna piisab, et vaid veidi kõvemini neid kätte võtad ja juba on neil märk peal.