Kuna täna meil siin suht vihmane ilm, siis kamina ees istudes mõtlesin, et teen blogisse ühe sissekande. Viimane nädal on Jerilderie's vahelduva eduga küll sadanud ja mitte sadanud, mille üle kõik enam kui õnnelikud on, sest 8 aastat ei ole siin nii palju vett korraga nähtud. Ja tegemist ei ole mitte erakordse tormihooga nagu koduses Eestis, kus vesi poole linna üle võimust võtab, vaid täiesti tavalise vihmakesega, mis seened vaikselt kasvama paneks, kui neid siin kuskil veel pärast nii pikaajalist põuda leiduks. Vesi on siin mandril jätkuvalt kõige kriitilisem probleem, mida näitab juba see fakt, et iga osariigi valitsuses on loodud eraldi selline ametikoht nagu "Water Minister". NSW osariigis on olukord jõudnud ülima kriitilisuseni, kuna kuu aega tagasi teatas seesama veeminister, et kuni korraliku vihmani, mis kuivalejäänud veereservid jälle taastaks, ei anta ühelegi farmile täiendavat vett. Sisuliselt tähendab see terve põllumajanduse välja suremist, sest juba praegu on paljudel jätkunud jõudu osta vett vaid niipalju, et hoida puid hukkumast. Kui olukord nii kaugele siiski läheb, on õunapuude puhul vaja 3-4 aastat, pirnipuude puhul kuni 10 aastat istanduse taastamiseks. Besimite juures pirne korjates tuli ka nendes blokkides töötada, mida ei olnud eelnevalt kastetud ja uskuge mind - need pirnid ei olnud suuremad kui minu näpuotsad. Mitmeid kordi pidi mööda redelit üles-alla ronima, enne kui koti täis sai niblutatud. Panen siia ka kaks pilti sellest, kui kõrge on see redel, mida mööda puu otsa kablutasime ja kui suur on see bin, mida pirn pirni haaval täitma pidime.

Praegu siin mugaval diivanil istudes arvutiklahve klõbistades mõtlen tagasi neile eelnevatele kuudele ning kysin isegi, et kuidas ma küll suutsin. Vist oli eesmärk nii raudselt silmade ees - täiendavad 12 kuud Austraalias- et lihtsalt ei olnud võimalik enne alla anda, kui vajalik aeg täis teenitud. Teine pool olid need inimesed, kellega koos sai iga päev 5.30 üles tõustud, hommivõileivad nahka pistetud, kiiresti päikesekreem näkku määritud, korjaja standardvarustusse kuuluv picking bag kaenlasse haaratud ja tööle tormatud, et siis päikesetõusu ajaks juba pirnipuu otsas olla. Kuu aega töötasin koos ühe saksa poisi Bastianiga, tänu kellele kindlasti kogu see töö oluliselt lõbusamaks kujunes kui muidu. Leidsime suurepärase klapi juba esimesest päevast, kuna huumorisoon oli üksühele ning mõlemad olime tihtipeale viimased, kes põllult tagasi jõudsid. Ja ehkki rügasime mõlemad meeletult tööd, leidsime alati mingi hetke päevas nalja viskamiseks, sest muidu oleks katus koos pirnidega ära sõitnud;) Bastian oli tegelikult kehaehituselt selline kesmisest väiksema suurusega, aga nii meeletu tahtejõuga, et korjas rohkem kui suured ja pikad mehevolaskid, kes ennast tihtipeale lihtsalt liigutada ei viitsinud(meenutas väga Elikot, kes samasugune jõuline natuur ja kellega igav juba ei hakka!). Kui mõni päev Bastianiga koos töötasime, siis mul ikka õhtuks süda puperdas sellest meeletust jooksmisest ja tormamisest, ent nendel päevadel alla 2 tonni kindlasti mitte ei korjanud. Üldarvestuse oli minu isiklik rekord ca 3 tonni õunu/päev peale nädalavahetust, kui omanikud mingil kummalisel ajendil jälle otsustasid laupäeval ning pühapäeval mitte tööd teha. Kogu saak aga selle tulemusena küpses üle ning varises väiksemagi tuuleiili korral. Sisuliselt seega lihtsalt lahmisime õunu maast ämbritesse loopida ja ise tituleerisime, et eestimaistes oludes nimeatakse seda lihtsalt kartulivõtuks.

Lisaks Bastianile sain lähemalt sõbraks veel ühe Hollandi tüdrukuga, kellega küll otseselt koos ei töötanud, kuid õhtuti niisama maailmaasju arutasime. Üldse nägin vist oma 100 erinevat pickerit, kellest mõned vaid paar päeva, mõned vähesed kuu või kaks istanduses vastu pidasid. Nagu isegi juba aru saate suutsin vaid mina jaanuaris alustanutest nii pikalt vastu pidada. Kusjuures esimesel päeval arutades, kui kaua keegi kavatseb Besimite juures töötada, olin ainuke, kes ei arvanud, et vähemalt yks kuu ikka. Seadsin omale eesmärgiks nii kaua kui võimalik ja lõpuks saigi päris kaua;) Nii et tänaseks on mul käes prinikorjamise tulemusena saadud viisapikendus ning paberite järgi on mu seega luba viibida Austraalias kuni 18. oktoober 2008 a. Tagasilennupilet on seega canceldatud ning meenuvad Maigi sõnad, et kes läheb Austraaliasse kauemaks kui 1 kuu, on Eesti jaoks kadunud tydruk. Midagi pole teha, läks ka minu puhul nii...

Ning nyyd näide sellest, kuivõrd väike see emake maakera ikka on. Besimite juures elasin viieinimese toas (ainuke lux sviit koos telekaga!), kust 3 kuu jooksul käis läbi nii sakslasi ja jaapanlasi kui kanadalane ning isegi yks aafriklane. Päeval, kui kõik ülejäänud toakaaslased olid lahkunud ja mina üksi jäänud, tulin lõuna ajal camp'i, kuhu uued tüdrukud olid just kohale jõudnud. Näitasin neile toa kätte, tegin reeglid selgeks, et mis kuidas ja kellega ning siis muuseas taipasin küsida, et "Where do you come from, girls?" Vastuseks oli "From Estonia". No ei ole ju võimalik! Võid kogu Austraaliale tiiru peale teha ilma ühtegi kaasmaalast nägemata ja järsku on ühes väikeses istanduses korraga 3 tükki. Austraalased küsisid, et pool rahvusest on siis nüüd seega kohale jõudnud jah;) Elasimegi pea poolteist kuud kolmekesi ühes toas ja tänu sellele ma ka emakeelt ikka päris unustanud veel ei ole. Selline hea kodune tunne tekib, kui saad visata nalja, mille taustast vaid üks eestlane aru saab - eriti kui need killud pärinevad näiteks näidendist "Armastus kolme apelsini vastu". Tekib ju küll koduigatsus lähedaste ja musta leiva ning isegi valge koheva lume järele... Muidu olid hästi toredad tüdrukud, aga sellised 100% puhtad eestlased. Sain isegi jälle aru, et minul on siiski mingid geenid kuskil segadusse läinud või segadusse aetud. Reisimise suurim võlu on ju suhtlemine paljude erinevate kultuuritaustadega inimestega ja nii ennast arendades silmapiire avardada. Nemad aga vastupidi püsisid kogu aja toas raamatut lugedes, telekat vaadates ja teisi inimesi vältides. Pikapeale avanesid nad ja mina leidsin nad väga vahvad olevat, aga välismaalastele, kes ise oluliselt avatumad on, jääb eestlastest hoopis teine mulje. Nemad ei tea, kui palju aega ja vaeva nõuab ühele maarjamaalasele naha alla pugemine. Me kardame nii meeletult uusi muutusi ja sulgeme endid igaks juhuks juba ette, et jumalapärast elu meist mööda läheks, andmata teistele isegi mitte võimalust. Et keegi meiega suhtlema ei hakkaks, sest ei tea ju mida peaks vastama ja hoidku jumal, kui äkki veel tahab midagi! Kuid olete te mõelnud, kui palju head ja huvitavat meist sellel ajal mööda libiseb... Eestlane on nii kinni iseendas, et teda ümbritsev maailma koos selles elamise võluga jääbki lõpuks nautimata. Kõigile on antud võimalus ja me ise otsustame, kas seda täiel rinnal kasutada või siis vaid kadedalt kiibitseda teiste julgust elada. Ka minul on enne igakordset hullumeelset ettevõtmist tunne, et no millega ma jälle hakkama olen saanud, aga alati olen sunnitud lõppkokkuvõttes tõdema, et võita oli oluliselt rohkem kui ma sellel hetkel arvasin kaotavat. Alati. Ja nagu teada, on mõni meist sellisel moel ju võitnud endale suisa isikliku Porschegi;)