Hoolimata viimasel ajal suhteliselt tihedast kirjutamisest, otsustasin ikka ühe sissekande veel teha, sest kuulujutu tasemel levivinud uudised vajavad nüüd küll juba ametlikku kinnitamist. Kaua ma siin ikka jahun oma mustast leivast ja pirnikorjamisest, kui tegelikult nii suured muudatused mu elus toimumas.

Seega kus suitsu seal tuld - minu tagasilennupiletite canceldasime süvapõhjuseks on tegelikult fakt, et alates 26. jaanuarist olen ma ametlikult kihlatud Grant E. Harviega ning 3. november 2007 saab olema see päev, kui hakkan kandma tiitlit Missis Harvie. Teisisõnu lähen ma mehele ja hakkan oma elu rajama siin, Austraalias. Nii kaugele maakera teisele poolele pidin reisima, et lõpuks üles leida oma mr. Right, kes mind siin salapärases külakeses nimega Jerilderie ees ootas. Kes mu blogi esimesi sissekandeid luges, vast mäletab, et mu rahateenimise karjäär siinsel mandril sai alguse eelmise aasta novembrikuus vendade Bonic'te viinamarjaistanduses. Grant oli see mees, kes meile Sayakaga oma juures ulualust pakkus, kelle majas oma seljakoti toona maha toetasin ja kust ma seniajani välja pole kolinud. Juba esimesel päeval ajasin tube koristades majast välja kõik ämblikud, kes seniajani vaikselt iga üksikut juhust kasutades siia tagasi üritavad hiilida ja kolmandal päeval korraldasin juba väiksemamõõtmelise skandaali, kui meesterahvas lubatust tund aega hiljem töölt koju jõudis. Nädala jagu päevi hiljem käisin temaga esmakordselt Canberras laskmisvõistlustel kaasas ning üks kuu ja paar päeva pärast kõike seda palus ta esimest korda mind omale naiseks. Ja nii see läks - loomulikult, sujuvalt ja iseenesestmõistetavalt. Usun, et olen lõpuks leidnud selle, mida me kõik oma elus otsime ja leida ihkame, sest mõlemad tunneme, et oleme kui ühe asja kaks erinevat poolt, mis kuuluvad ühte. Kogu meie lugu on paljude suurte kokkulangemiste saaga, mis on pannud mind uskuma, et meile kõigile on ette antud valikutetee ning meie endi otsustada on, kas riskime sellel hetkel või mitte. Minugi lõplik otsus tuli läbi ränkade kahtluste ja enesega tundide kaupa diskuteerides, sest aastavahetusel võtsin ju siiski oma koti selga ja jätkasin oma Jerilderie's peatunud rännakut Sydney suunas. Samaaegselt mõtisklesin aga hetkeksi puhkamata, mida vastata Granti ettepanekule, mis tõotas segi paisata meie mõlema elud ja võrdus pileti ostmisega Ameerika Mägedele. Vaikselt msn-s alanud vestlused venisid lõpuks tunniajasteks telefonivestlusteks ning ühel hetkel tundus lihtsam osta rongipilet ja minna tagasi. Ise olin enim üllatunud, et kui see kõik juhtus, siis olin ma eneselegi saladuseks selleks nii valmis kui valmis. Tundus sedavõrd loomulikuna, et kui vanasti kell kuus alles nightclubist koju jõudsin, nüüd aga sellel ajal juba üles tõusen, et mehele hommikuputru keeta. Seistes pruutpaaride salongi proovisaalis suure maastlaeni peegli ees, valge kleit seljas ja loor peas, küsisin iseendalt, et kes on see tüdruk seal. Oli ju minu kindel teadmine, et mina ei abiellu kunagi, sest pole minu stiil ja samuti oli Grant kogu maailma naissoos pettununa otsustanud, et ei enam. And here we are - just never say never;) Pulmade korraldamine võtab seega preagu üksjagu aega ja energiat hetkel, sest hoolimata pikana tunduvast ajavarust saab see olema tõeline katsumus- ei suuda küll aru saada, kuidas mõned seda elus suisa mitmel korral suudavad ette võtta. Kuna päris ookean jääb meist liiga kaugele, siis valisime abiellumiseks Murray jõe ja seal sõitvad vanad aurulaevad. Kes mäletab 90-ndate alguses vene kanali pealt jooksnud miniseriaali "Kõik jõed voolavad", siis just selle sama laeva 'Philadelphia' peal pannakse ka meid paari. Ametlikud kutsed veel valmis pole, aga kindlasti on igaüks teist enam kui teretulnud siin kaugel maal, sest nagu kalendrisse vaadates näete, on tegemist laupäevase päevaga ja miks siis mitte teha üks nädalavahetuse väljasõit;)

Aga lisaks mehele minekule ootab mind esmaspäeva hommikul ees ka esimene ametlik tööpäev firmas Philip Morris. Hoolimata faktist, et olen Austraalias vaid mustatöötegijate-pirnikorjajate viisaga, õnnestus läbida [ks exclusive konkurss ja asungi seega 28. mail tööle ametikohal 'Cost and Capital Expeditures Accountant'. Sisu poolest on tegemist ikka sama kulude arvestamisega, millega Eestiski tegelsin, lihtsalt nüüd on dimensiooniks kontsern, kus ülemaailmselt töötab ca 80 000 inimest ja rahanumbrite taha kirjutatakse kamaluga nulle. Esialgu on tegemist aastase lepinguga, mille järel selgub, mis edasi saab. Aga pingutada kindlasti tasub, sest nagu nad ise reklaamivad "This is a company that encourages and celebrates success". Hoidke mulle siis kõvasti pöialt, sest kui sellel positsioonil hakkama saan, on pirnikojamisega eluks ajaks asjad ühel pool (ehkki need kirsid ikka jäid veidi hinge kipitama).

Ning nüüd vimane rosin kogu selle tordi peale;) Võrreldes elu siin Austraalias ja kaugel Eestis, oleme statistika vastu võimetud. Tuleb välja, et Eesti 8. koht tabelis "Mürgiste madude ja sisalikega kokkupuudete arv inimese kohta", on eespool nii Lätist, Mehhikost, kui Austraaliast. Mis iganes edetabeliga tegu pole, on väike Eesti ikka esikümnes! Või on meil lihtsalt üks väike väle madu-uss seal lumehangede vahel liikvel, kellel käed- jalad-lõuad pidevalt tööd täis. Mõni ime, et inimesed Austraaliat unistustemaaks peavad- soojem, mõnusam ja tuleb välja, et ka ohutum kui kauge Maarjamaa;)
http://www.nationmaster.com/graph/mor_con_wit_ven_sna_and_liz_percap-venomous-snakes-lizards-per-capita