Lõpuks ometi leidsin siin mandril üles selle õige ookeani, mille järele Mehhikost tulles kogu aeg igatsus on olnud. Ookean, mille kaldal lihtsalt istud ja kuulad murduvate lainete kohinat, mis nagu lummus Su endasse haarab. Mingi kummastav võlu minu jaoks ookeanis igatahes peitub- võin tunde ja tunde avasilmi unistada, vaadates helesinist lõputut vetevälja. Pärast väsitavat Sydney't oli Newcastle kui unistuste paradiis oma erinevate beach'dega otse ookeanikaldal. Hostel, kus peatusin, asus ca 2 minuti jalutuskäigu kaugusel Vaiksest ookeanist - kahjuks küll vesi oli isegi põlise eestlase jaoks suht jahe, mistõttu ujumisega sai suht vähe tegeleda. Samas olid seal rajatud sellised bathid ehk teisisõnu eraldatud sopikesed ookeanist, mis oluliselt soojemad ja vähem lainetavad, ent sellegipoolest sama tulisoolased;) Seal oli küll päris mõnus oma varbaid leotada, kuna õhutemeperatuur oli nii 30 kraadi ringi, ja selle tulemusena ka ilus ühtlaselt kuldpruun päevitus saada. Tegelikult on päevitamine Austraalias suht ohtlik tegevus, kuna päike on metsikult intensiivne ja iga vähegi hooletum liigutus päikesekreemi määrimisel maksab hiljem väga valusalt kätte. Alla 30 faktori kreemidega pole üldse mõtet üritada - kohalikud ei suuda naeru tagasi hoida, kui näevad Euroopast tulija seljakotis faktorit 6 või 8. Päikese kätte minnes tuleb end äärmiselt tähelepanelikult kaitsta- kreemid, mütsid, pikad käised. Iga aasta avastatakse ca 400 000 uut nahavähi juhtu, mille põhjuseks osooniaukude tulemusena sedavõrd intensiivselt kõrvetav päike. Nauditav on see soojus ühe põhjamaalt tulija jaoks ikkagi - kui mina Newcastle'i rannaliival peesitasin, oli näiteks Jerilderie's varjus 46 kraadi. Uudistest näidati täna aga Melbourne'i tänavatel rõõmsate nägudega ringi pläterdavaid kohalikke, sest lõpuks ometi on ka vihm kohale jõudnud! See on kui taevaõnnistus siia karmidesse oludesse, kui veerand Victoriat jätkuvalt põleb. Teisipäeval oli osariigis suur elektrikatkestus, sest bushfire tõttu lendasid õhku ühed peamised elektrivarustussüsteemid. Vast saabub seega lõpuks leevendus tänavu nii öökülmade, põua kui põlengute tõttu kannatavatele farmeritele - sedavõrd hullu aastat pole siin tõesti enne nähtud. Ise alustan esmaspäeva hommikul oma isiklikku fruitpicker'i karjääri Sheppartoni lähedal Kyabramis ühes pirni- ja õunaistanduses. Ei kõla küll just eriline fun 45-kraadises kuumuses 8 tundi nii 15-20 kilone pirnikott kaelas kõlkumas mööda redeleid üles-alla turnida, aga miskit pole teha- kuna aastase viisapikenduse saamise eelduseks on 3 kuud farmitööd, siis tuleb vastu pidada. Auhinnaks on muidugi võimalus süüa niipalju prne, kui vats vähegi kannatab. Just sellel põhjusel unistan jätkuvalt ikkagi ka mangode korjamisest- ei kujuta küll ette, et neist oleks võimalik isu täis süüa, sest nad on nii imehead. Juba küpse mango lõhn paneb kõik süljenäärmed iseenesest tööle! Üks prantsuse tüdruk, kes 6 nädalat Queenlandis mangosid pakkis, rääkis küll, et kui iga päev ainult mangosid ja nuudleid süüa, siis saab ikka suht varsti neist mõlemaist isu pikaks ajaks täis. Nimelt ei teadnud ta farmi minnes, kas seal on võimalik kasutada külmkappi ja seepärast julges ta kaasa osta vaid nuudleid, millest ta siis järgmised nädalad ka toituma pidi. Paljud farmid paiknevad siin kõige kaugemates pärapõrgutes ning vahemaad, mis Euroopas viivad su juba järgmisesse riiki, tuleb siin läbida, et jõuda lähimasse asustatud punkti. Pirniistandus, kuhu mina suundun, peaks selles osas olema küll oluliselt paremas seisus, sest lähim toidupood pidavat juba 3 km kaugusel asetsema. Nii et lühikene puhkuseperiood on sellega läbi saanud ja aeg jälle töörügajate parteiga ühineda. Samas oli nii nii mõnus rannikul lihtsalt ringi hängida - jõudsin käia rahvuspargis koaalasid ja kakaduusid vaatamas, proovisin ära nii sandboardingu (teisisõnu liivadüünides kelgutamise), kanuutamise, kui ka surfamise - megaäge! Õigem oleks vist siiski öelda, et tegemist ei olnud mitte surfamise, vaid surfata üritamisega. Esimene etapp oli meil teooria, millele järgnes kuiv trenn - liival lebava surfilaua peal tuli harjutada sõudmist ja laua peale tõusmist. Liiva tuiskas silma ja näkku kui elu eest seal kraapides üritasid matkida seda elegantset tegevust, mida teleka vahendusel nii tihti imetletud. Ja siis laud kaenla alla ja vette. Mina esimesel korral lauale ei tõusnudki, kuid üks kahest minuga koos proovijast suutis seda tervelt 1 sekundiks;) Ent soolast ookeanivett sai küll pea poole ookeani jagu alla neelatud. Kõige raskem oli minu jaoks laine tunnetamine ehk millal on õige hetk üritada lauale tõusta. Vaatasin, et oh, laine hakkab tuleb - sõudsin minaaga rahulikult edasi, et aega ju veel on kui järsku olin veekeerises ja sain aru, et bugger, jälle magasin maha. Tegelikult on surfamine isenesest ääretu fun ja kindlasti proovin veel, sest kui ilma lauale tõusmata saad lainega minnes sellise hoo ning feelingu, mis saad tundma veel siis, kui suudad lauale tõusta ja lainega kaasa sõita... Muidugi lisaks fun'le kaasnevad kõigi veega seotud tegevustega siin ka omad ohud - Melbourne'i lähedal Phillp Bay's ujujatele anti just äsja hoiatus, et ranna lähedal on nähtud võimast 6 meetrist haid. Ka Newcastle's oli nädal varem märgatud 14 isendist koosnevat parve, millest suurim oli 5,5 meetrine. Aga kes ei riski, see shampust ei joo ja ka surfilauale ei tõuse;) Lisaks surfamisele käisin veel Port Stephensis delfiine vaatamas - nimelt elavad seal residentdelfiinid, kes laevade ümber mängeldes ujuvad ja neid lähemalt uudistama tulevad ja nad on tõesti armsad! Kahju, et ei õnnestu siia Teie jaoks üles panna videolõiku, mille tegin. Kuid samas Teile paar pilti loomadest, keda kaugel kodumaal väljamõeldisteks võib pidada, mida aga siin suht igapäevasteks nähtusteks loetakse. Eile ööpimeduses autoga seistes nägime nii pooleteise meetrist känguru hüppevalmilt tee ääres ootamas ja sellel hetkel adusin, et hoopis nende "loomakeste" näol on tegemist tõsise ohuga, mis oluliselt reaalsem, kui mõne haiisendiga ookeanis kohtumine.