Suur suur tänu kõigile Teile siiapoole maaakera teele lähetatud õnnesoovide eest! Olen nyydseks ametlikult yle elanud selle legendaarse päeva, millest alates mu vanus hakkab numbriga kolm ja ausalt öeldes polegi nii hull. Ellu jäin! Esimest korda võin öelda, et minu oma synnipäeval ei pidanud ma kylmetama paksu kampsuni sees, vaid istusin moonikleit seljas Murray jõe kaldal kängurude kõrval ja nautisin 36 kraadises kuumuses päikeseloojangut. Fabulous!
Internetist olen viimasel ajal tõesti võõrdunud, sest Austraalia näol ei ole tegemist just e-riigiga ning seega on ka blogi kirjutamine oluliselt raskendatud. Aga ega ma eriti sellest ka puudust ei tunne- siin on nii palju muud, mida nautida ja mis silmad särama paneb. Täna olen jälle ringiga tagasi Sheppartonis ja teel nightclub'i, et ametlikult tähistada vahepealset suursyndmust ehk liitumist kolmekymnendaid käivate inimeste klubiga;)
Töö tegemisega ei ole viimasel ajal eriti yle pingutanud, kuna igal öösel ärkan pisarad silmis ja käsi põlemas põrguvalus. So I have to face the truth - I am a city girl;) Ei ole see farmitöö just kõige lihtsam, ent enne jõule pole mõtet muud tööotsa otsida ning seega plaanin jõuluaja siiski kylakeses nimega Jerilderie mööda saata, et siis Sydney poole teele asuda. Granti pere kutsus mind jõululõunale, nii et õnnestub näha, kuidas Austraalias tähistatakse pyhi, mida back at home alati seostan valge lume ja verivorstidega, siin aga pigem higistava Santa Clausi ja sulanud shokolaadikypsistega. Nii kummaline on näha ehitud kuusepuid shopping center'tes ja puust päkapikke majakatustel, kui ise unistad vaid kylmast jäätisest ja õhukonditsioneerist. Sest palav on. Tõsiselt. Täna oli 41 kraadine päev, homseks tõuseb 42 peale ning mingit leevendust ei ole oodata. Ning vihma ei tule. Teie jaoks on veepuudus vaid filosoofiline mure, aga ise elades ja olles siin, näen iga päev kui kohutav on olukord tegelikult. 8 aastat ei ole korralikult vihma sadanud ja kõik on suremas. Ilusad ylesvõtted rohelisest mandrist ja laiuvatest viljapõldudest on hetkel vaid pildiraamatutes, sest tegelikkuses on kõik surnud. Sõites mööda highway'd osundatakse "Look- there is a lake" ja oled täielikus segaduses, sest ainus, mida näed on raagus puud ja kuivusest pragunenud maapind. Yritasin seletada, et "Lake - it means water, but I don't see any water". Jah - seal oli vesi, aga enam mitte. Ainukesed uudised, mida televiisorist näidatakse, on metsapõlengutest, sest kogu Victoria osariik põleb. Isegi Billabongi vineyard, mis asub 200 km kaugusel põhitulekahjudest, oli neljapäeval kaetud suitsuga ning Melbourne's ei pidavat olema enam õhku, mida hingata. Ning lõppu ei ole. Uus-Meremaalt tuuakse tuletõrjujaid, aga keegi ei suuda piiri panna nendele tohututele põlengutele, mis tänaseks on hävitanud 160 000 hektarit. Yks kõigi nende hädade põhjus on rohelised, kes aastaid võitlesid selle eest, et loomi ei tohi lasta mägikarjamaadele, kuna nad hävitavad taimestiku. Tänaseks on tulemus see, et tuli levib rohtunud metsaalustes yleinimliku kiirusega ja keegi ei suuda seda peatada.
Samas on siin nii palju ilusat, et ei ole veel kohanud backpackerit, kes öelnuks "I don't like this country, I just want to go home". Austraalia on unistustemaa - nii teistsugune, nii imeline.
Aga mingil moel on seekord siiski koduigatsus tekkimas, sest kaks korda olen hommikul yles ärganud teadmisega, et nägin unes lumesadu. Ning ema tehtud kartulipudrust ja valgest jahukastmest tunnen puudust- yritasin yks päev seda suures hädas ise teha, aga no ei ole see, mis kodus käies pliidi peal auramas ootas. Ent õunakook ja praekartulid kukkusid mul päris hästi välja;)