Lihtsalt, et jätta märk maha, et olen ikka elus siinpool maakera, kus suvigi lõpuks kätte jõudnud. Täna vähe viludam, aga eile oli jälle yks neist 40kraad päevadest, mis tähendab seda, et kui kell 5 tööpäeva lõpetad, siis on kraadiklaas 41.5 kraadi ja õhtul poole kaheksaks langeb nii 35 kraadi peale. Ning 29 kraadi juures tekib juba mõte, et vaja kampsunit minna otsima;) Nyyd saan aru kyll, miks austraallased ei hakka õhtuöögi vaaritamise peale enne päikeseloojangut isegi mõtlema.
Ja kohalikku Billabongi ojakest ähvardab minevikku kadumise oht - mõni ime, et iga hooletult visatud suitsukoni siin tohutu bushfire võib vallandada. Vesi on asi, millest siin tõeliselt puudust tuntakse, sest nii kuiva ja kylma aastat ei mäleta sellel mandril siin keegi. Meenub hetk eelmisest aastast Mehhiko playal, kui esimest korda olime situatsioonis, kus järsku ei olnud meil tilkagi joogivett - asjad, mis tavaelus tunduvad nii elementaarsed ja loomulikud võivad yhel hetkel lihtsalt otsa saada, kui me liig hooletult nendega ringi käime. Aga tavaliselt tulevad need tarkused ju ikka tagantjärgi ja asjad omandavad oma tegeliku tähtsuse alles siis, kui meil neid enam käeulatuses võtta ei ole.