Kas olete kunagi mõelnud, kuidas synnivad imelised korallirahud, mis snorgeldajaid ja sukeldujaid oma värvikirevusega lummavad? Kaheksandal augustiööl peale esimest täiskuud saadavad kõik korallid osakese endast teele suurde ookeani ja kui need kybemed leiavad sellel rännakul sobiva elukeskonna, siis nad sinna kinnituvad ja nii tekibki uus korallirahu.
Vähemalt nii oli story eilses filmis, mida käisin vaatamas maailma suurimalt ekraanilt IMAX kinos. Paned teate-ise-kyll-need-fotodel-näidatud magicprillid ette ja oledki nagu yks filmi osatäitjatest. Laine randub ja Sul on tunne, et kogu saal uputatakse yhe silmapilguga, raid ujuvad sust mööda ja yle, kilpkonn möödub vasakult ja hai paremalt- amaizing! Meduusid ujusid nii lähedal, et ma spontaalselt sirutasin käe nende katsumiseks ja samal hetkel adusin, et haarasin vaid tyhja ohku, sest tegelikult on film nagu film ikka - suurel linal, ent lihtsalt tänu neile prillidele on tunne, et ise kõige selle keskel asetsed.
Täna sõitsin laevaga mööda Yarra jõge Melbourne'i eeslinna nimega Williamstown- what a perfect day I had! See asub lahe kaldal ja mitte ilmaasjata ei tituleerita "a picturesque town"- vanad kaptenivillad ja pitskaunistustega majakesed, suur jahisadam, lugematul hulgal välikohvikuid. Jalutasin beachil, vaatasin taamal paistvaid Melbourne'i pilvelõhkujaid, sobrasin kaldale kuhjatud korallides ja peletasin pea ymber tiirlevaid kärbseid eemale. See vist ongi Melbourne'i võlu, et siin on kõik korraga ja yhes kohas- yksteise otsa laotud rahamyntide torne meenutavad poolde taevasse ulatuvad kontorihooned, iga suurlinna kohustuslik osa Chinatown, itaalia kohvikud... ent samas poole tunni rongisõidu kaugusel ookeanilained, mustad luiged ja uskuge voi mitte - ristikheina põõsas. Kusjuures täitsa samasugune nägi välja nagu meil kodus! Samuti õnnestus lõpuks ometi sealsamas Williamtown's syya jäätist, mis maitses pea sama hea kui gelatti Veneetsias. Elu nagu hernes või mis;) Eesti tydruk Sille, kes siin juba poolteist aastat on elanud (ja Eesti Vabariigi jaoks kadunud tydrukute nimekirja kantud) ytles samuti, et Melbourne'st paremat kohta elamiseks on raske leida. Siin on oma feeling ja soul ehkki rahvaarvu jargi, mis ulatub yle 3 miljoni, võiks arvata, et tegemist lihtsalt yhe city'ga.
Veel kolmapaeva õhtust kui kohtasin kahte eestlast Sillet ja Katrinit- päris mõnus oli vahelduseks emakeeles suhelda. Kui Teie seal vaid oskaksite hinnata seda väärtusena, et ei pea iga sõna juures ajusid ragistama ja mõne yksiku jargi, millest märksõnana aru saad, kogu story't kiiresti-kiiresti kokku puzzletama enne kui vastaspool adub, et su inglise keel polegi as good as his. Teine äratundmisrõõm oli kuulata, et peamine erinevus, mis siinse yhiskonna ja Eesti yhiskonna vahel esimese hooga meenub, on vabadus kinnisideedest. Reisides kodust kaugemale mõistad, et ei pea olegi nii, et ilma kinnisvara omamata oled eikeegi ja et 25 aastaselt peaks pere kyll juba loodud olema. Kusjuures kõigi nende asjade juures kasutab eestlane tegusõnana "muretsema"- muretseme endale majad ja autod, muretseme endale lapsed jne. Eestlasele on see muretsemisoskus synnihetkel juba seljakotina kaasa antud. Nagu mina- vaevalt jõuavad lennuki rattad maad puudutada, kui juba vaja uurida, kust saaks omale Tax file number'i "muretseda". Relax- kinnisvara saab alati endale yyrida, tax file number'i interneti kaudu taotleda ja lapsed synnivad siis, kui maailmas nii palju ringi reisitud, et on mida neile unejutuna pajatada. Ning yks neist juttudest võiks näiteks olla kirjeldus kylakeses nimega Jerilderi asetsevatest viinamarjaistandustest ja golfiväljakutest.