Ehkki 620km kaugusel ootab mind juba winemaker Frank, ei suutnud ma veel kord vastu panna raamatukogusõltuvusele, et paari reaga kirjeldada feelingut, mis kogu Melbourne's praegu valitseb. Nimelt on täna Derby Day- tähtsuselt teine racing day Melbourne Cup järel, mis toimub novembrikuu esimesel teisipäeval. Kogu linn elab ja hingab hetkel yhes rytmis, sest hobuste võiduajamine on täesti midagi erilist siinsete elanike jaoks. Nagu oleks öösel keeratud kella, aga seekord tagasi ja suisa kuni aastani 1930- naistel on soengud sulgede ja tuttidega või muude imetabaste kaunistustega ning kleite ei hakka parem kommenteerima, sest neid on sadu erinevaid, millest yks on fancym ja ilusam kui teine. Mehed nende kõrval on on värskelt pressitud ylikondades, hommikul viksitud kingade ja värviliste lipsudega. Ning kõik on teel Flemingtoni staadionile võiduajamist kaema ning neidsamuseid extra tänaseks päevaks valmistatud uhkeid tualette näitama. Tänavatel on kioskid, kus saab sõlmida kihlvedusid ja trammis kuuled inimesi arutlemas teemal "What do you think who is gonna win Melbourne Cup this year". Keskväljakul myrtsub uhkelt puhkpilliorkester, kellest kyll enamik on pilusilmsed või mustanahalised- ei tea, kas samuti Working Holiday viisaga;) Mõtlesin, et äkki peaks ka oma CV sinna jätma- vahelduseks unistamisele tiitlist dr. Tamm võiks ju proovida hoopis, kuidas kõlab ametinimetus Pasunapuhuja Tamm.
Väga õigel ajahetkel sattusin Melbourne'i, ehkki siit täna juba lahkuda olen otsustanud. õhus on kyll võimalus, et siia lähitulevikus tagasi pöördun, sest neljapäevane cost analyst'i tööintervjuu läks yle ootuste hästi. Olen suht rahul, sest ikkagi esimene tööintevjuu in English- vestlesime yle tunni aja värbamisfirma omanikuga, kes osutus väga meeldivaks vanadaamiks ja siiralt tahab mind näha antud ametikohal töötamas. Samas jällegi päris keeruline dilemma minu jaoks- siduda end kolmeks kuuks tööga, mis tooks sisse enam kui korraliku rahasumma ja oleks mu CV-s väga muljetavaldav või siis pakkida kott, jätkamaks alustatud U-turn'i oma elus, ning minna otsima uusi elamusi õunakorjaja või istandustöölisena.
Kusjuures tööjõuturg töötab siin hoopis isemoodi- meeletult palju on temporary tööd e. tempingut. Töötaksin agentuurile, kes rendib mu välja oma kliendile- nii et omal moel saaks minust selline myydav naine;) Kusjuures töö ajal on keelatud isegi isiklikud telefonikõned, kuna klient ei maksa su eraasjade joonde ajamise eest, rääkimata internetiavarustes surfamise võ lihtsalt "Ma pean arsti juures ära käima" eest. Nii et kord on majas nagu sõjaväes- lõunal käimine on siiski lubatud, aga minuti pealt tuleb kirja panna.
Kuid tänu taevatähtedele või millelegi muule jooksid asjad jälle nagu iseenesest paika ning mul on võimalus liikuda edasi ning kui tõesti tahan, tulla tagasi ja proovida challenge'na kuluarvestaja tööd kontorilaua taga. Nimelt on enne lõplikke otsuseid veel vaja kohtuda omaniku ja finantsjuhiga, kes aga kahjuks nädalasele tööreisile lähevad ja seega pandi ametikoht hetkel ootele. Kuna olen piisavalt kaua suurlinnas paigal olnud ja kontides päris tugevatoimeline rahutus tekkinud, otsustasin siiski edasi reisida. Kuid agentuur hoiab mind asjadega kursis ja võib-olla tulengi tagasi- kõik sõltub selle hetke konkreetsetest asjaoludest. Lihtsalt niivõrd atraktiivne pakkumine- ikkagi tootmisettevõte käibega 160 miljonit dollarit aastas ja 29 000 erineva tootesarjaga. Palganumbrist ei hakka parem rääkima, sest vastasel korral olete kui miilenkid rivistatud esimese homme hommikul Austraalia suunas väljuva lennuki pardal;)
Ent nyyd hakkan liikuma ja kui juhuslikult mõnda aega siia blogisse uusi sissekandeid ei lisandu, siis pole ma mitte kadunud, vaid lihtsalt pärapõrgus asetsev viinamarjaistandus ei oma pysiyhendust modernse intrenetimaailmaga. Still- always remember the words of Forrest Gump's mother that life is like a box of chocolates and You never know what you're gonna get.