Lihtsalt, et jätta märk maha, et olen ikka elus siinpool maakera, kus suvigi lõpuks kätte jõudnud. Täna vähe viludam, aga eile oli jälle yks neist 40kraad päevadest, mis tähendab seda, et kui kell 5 tööpäeva lõpetad, siis on kraadiklaas 41.5 kraadi ja õhtul poole kaheksaks langeb nii 35 kraadi peale. Ning 29 kraadi juures tekib juba mõte, et vaja kampsunit minna otsima;) Nyyd saan aru kyll, miks austraallased ei hakka õhtuöögi vaaritamise peale enne päikeseloojangut isegi mõtlema.
Ja kohalikku Billabongi ojakest ähvardab minevikku kadumise oht - mõni ime, et iga hooletult visatud suitsukoni siin tohutu bushfire võib vallandada. Vesi on asi, millest siin tõeliselt puudust tuntakse, sest nii kuiva ja kylma aastat ei mäleta sellel mandril siin keegi. Meenub hetk eelmisest aastast Mehhiko playal, kui esimest korda olime situatsioonis, kus järsku ei olnud meil tilkagi joogivett - asjad, mis tavaelus tunduvad nii elementaarsed ja loomulikud võivad yhel hetkel lihtsalt otsa saada, kui me liig hooletult nendega ringi käime. Aga tavaliselt tulevad need tarkused ju ikka tagantjärgi ja asjad omandavad oma tegeliku tähtsuse alles siis, kui meil neid enam käeulatuses võtta ei ole.

Kui keegi paluks mul just nyyd ja praegu mõelda ennast tagasi hetke, kui olin oma iga viimseimagi keharakuga siiralt ja 100% õnnelik, siis valiksin selle: reede õhtul peale tööpäeva lõppu hyppan ATV peale ja tuule kõrvus vihisedes vajutan viinamarjaistanduse põldude vahel gaasipedaali põhja teadmisega, et järgmised kaks päeva ootab ees freedom! Minu teine töönädal viinamarjaistanduses on läbi ja seekordne preemiareis tõi mu pealinna Canberrasse. Keith ja Grant osalevad sellel nädalavahtusel siin toimuvatel laskmisvõistlustel ja meid Sayakaga võeti samuti auto tagaistmel kaasa. Seega veetsin täna esimese poole päevast lasketiirus auke märklaudades iga lasu järel kinni kleepides- päris põnev esimesel tunnil, veidi igavam teisel tunnil ja kolmandal mõtled, kuidas õnnestuks vehkat teha;) Aga iseenesest nägin ära, mida endast kujub laskesport ning yllatav oli näha, kui palju naisterahvaid sellega tegelemist harrastab. Homme plaanin siiski kohe hommikul Canberra peale minna, kuna eile öösel avastasime, et järve kaldal, kus pealinn paikneb, on suur kellakoda, kus homme lõuna ajal toimub klassikalise muusika kontsert. Pole kunagi olnud sellise asja andunud austaja, ent lihtsalt tunnen, et väike annus kultuuri kulub hädasti ära vahelduseks igapäevasele Jerilderie kylaelule ja viinamarjaistikutele.
Samas on Jerilderie's nii syrrilt relaxing, et täna linnas shopping street'l jalutades ei osanud enam ei astuda ei istuda. Meil on yks toidupood, mis suletakse 18.30 ja peale seda ei piiksu kesktänaval ykski hiir ega lenda kakaduu-vaid opossumeid võid öösiti kuulda pargis puude otsas ragistamas. Need on maaelu juurde kuuluvad võlud - ehkki teenid vähem kui linnas, hoiad kokku ikkagi rohkem, sest lihtsalt ei ole võimalik kuskil oma teenitud dollareid luftitada. Ning peale selle oled õhtuks nii väsinud, et isegi ei mõtle selle peale, et tahaksid kuskile veel ringi rahmeldama minna.
Yllatav on see, et ka maksusysteem on linnas ja maal erinev - office work maksustatakse 29% income tax + 9% pensionifondi, millest 70% saad riigist lahkudes tagasi; põllumajanduses töötades maksad vaid 13% income tax'i, millest tagasi muidugi ei saa midagi;) Rõõmustav oli seda siiski teada saada- saab lubada endale paar lisashokolaadi või kilo vanillijäätist või hoopis tunnike-paar internetti (ehkki selle viimase kätte saamine on vist kõige keerulisem meie kylakeses). Töö iseenesest oli teisel nädalal oluliselt rohkem inimvõimetele vastavam - hullem osa vineyard'st sai esimese 5 tööpäevaga läbi käidud ning nyyd tundub kuidagi lihtsam. Või lihtsalt ise olen harjunud ning olukorraga leppinud, sest jätkuvalt ei saa öelda, et tegemist oleks just easy money'ga. Igal öösel ärkan yles meeletu valuga käes ja paremas õlas, jalalihased krampis ja justkui teravad nõelad torkimas näpuotsasid. Ei oleks ilmaski osanud ette kujutada, et mu kehas taolised lihased yldse olemaski on, mida nyyd oma igapäevases töös pidevalt kasutan. Varsti peaksid nad samas juba niivõrd tugevad olema, et saan rahus jutti hommikuni magada. Ainuke lohutus nendel magamata öödel chippingu'st valutavaid sõrmi masseerides on teadmine, et fruit picking on veel hullem- seega yritan niikaua viinamarjaistanduses vastu pidada, kui mu rahutu rändurihing vähegi suudab. Kevadiste öökylmade tõttu siin Austraalia osas on farminduses rasked ajad, mistõttu kirsikorjamise mõtte olen maha matnud ja sibulakorjamine ei tundu just erilise dreamjob'na ning tõenäoliselt peatun lähinädalad veel Jerilderie's. Ilmaga on see aasta yldse kehvasti - pyhapäeval oli metsik äike ja esmaspäeval selline torm, et me tööle ei saanudki. Puhur myhiseb igal öösel kõrva ääres ja kampsun on toolileeni peal varuks valmis pandud- no ei tule see suvi!!! Samas päeval on selline palavus, et hetkel oma vasakut õlga vaadates nuputan, kust päikesepõletuse jaoks kreemi hankida, sest ega ei olnud ju meeles enne jalutuskäiku Canberras mingit kaitsekreemi kasutada. Kuid näiteks neljapäeva õhtul oli just täpselt selline vihmane õhtupoolik nagu koduses Eestis augustikuus, mil ainukeseks sooviks on otsida riiulist yks paks juturaamat ja pugeda voodisse teki alla seda lugema. Raamatu asemel otsustasin siiski telekast filmi vaadata - panin DVD peale, sättisin end mugavasti diivanile kerra ja hakates subtitle'id valima nägin loetelus viimasena valikut 'eesti keel'! Tundsin ennast tõesti hetkeks kui tagasi Tallinnas.
Samas olgem ausad- järjest raskem ja raskem on eestikeelne mõtlemine ja eks ka kirjutamisel hakkab yha enam tunda andma, et viibin inglisekeelses keskkonnas, mistõttu tekstist yha rohkem võõrkeelseid väljendeid võib leida. Nii et eestikeelsed subtitle'd tähendavad varsti seda, et pean käeulatuses hoidma sõnastikku nende inglise keelde tõlkimiseks. Või õigemini mitte Eesti- English, vaid Eesti - Aussie Language, sest siin ei räägita kindlasti mitte seda inglise keelt, mida meile koolis õpetati- see on mingi eriliselt broken mix, pikitud ohtra slangi ja sarkastiliste naljadega, millest vaid yks ocker (e.k. põline) Australian aru saab. Lihtsalt paar näidet Teilegi - äkki läheb vaja;)
* kangaroo loose in the top paddock-rumal ("You have kangaroo....")
* cooking with the gas- läheb väga hästi ("Now we are cooking with the gas")
* rack off! - tõmba uttu
* dog&bone - telefon
Ning Pillekas- organic wine tähendab seda, et istanduses, kus töötan, ei kasutada yhtegi kemikaali ja seega on tegemist nn loodusliku tootega, mis teooria kohaselt peaks säästma Su järgmise hommiku peavalust;) Ei ole ise veel niipalju tarbinud, et selle fakti tõelevastavust kinnitada, aga õhtusöögi kõrvale maitseb klaasike, mis ökonomisti sydamerõõmuks free on the house, päris hästi.

Nädalavahetuse puhul, peale viit rasket tööpäeva viinamarjaistanduse põldudel, sain preemiaks linnareisi ja tunnikese internetti! Tasus rabada või mis;)
Reisimise suurim mõnu on selles, et kuna iga päev juhtub nii palju uusi ja huvitavaid asju, siis yks nädal tundub kui kaks kuud - kodus olles poleks mul kyll yhest nädalast nii palju kirjutada. But here I come.
Jerilderie'st. See on kylakene Billabongi oja kaldal ca 1000 elanikuga, yhe bakery, yhe poe ning kolme pubiga. Eelmine pyhapäev siin ringi jalutades oli tunne kui Pallel yksi maailmas - Melbourne'i kolmest miljonist ringisebivast ja asjatavast elanikust oli saanud viis järve kaldal pikniku pidavat kohalikku. Karm kukkumine või mis;)Aga otsus pakkida kott ning tulla Jerilderie'sse oli parim, mis minuga juhtuda sai- just taolisi kohti ja taolisi seiklusi ma Austraaliast otsima tulingi.
The Billabong vineyard'st. Päritolult horvaatidest vendade Frank ja John'i orgaaniline viinamarjaistandus, mis toodab nii valget kui punast veini. Vanem vend John on suurim lõuapoolik, keda elus kohanud olen, noorem vend Frank aga kohtlane 40-aastane vanapoiss, kes esmapilgul tundub väga huvitav (ja nägus;)) meesterahvas, kuid teise päeva õhtuks lõputu filosofeerimisega igayhe hulluks suudab ajada. Esimest korda elus töötan siis ehtsas viinamarjaistanduses, kus pea sama kõrged paagid, kui olid Melbourne'i pilvelõhkujad, on täidetud ehtsa veiniga! Töö on raske, palk kehva, aga kõik muu on super. Tuleb lihtsalt tõdeda, et elus ongi nii, et ei saa kõike head korraga ja seepärast tuleb teha valikuid, millest loobuda. Hetkel olen otsustanud veel siin peatuda, kui kaua- ei tea.
Tööst. Iga päev kell 7.45 ootab auto ukse ees, et kella kaheksaks meid põllule viia. Koos minuga töötab veel jaapani 22-aastane balletitantsija Sayaka ning seda liigutust, mida päeva jooksul sadu ja sadu kordi 8 tunni vältel peame tegema, nimetatakse 'chipping'. Termini sisu on see, et iga istik tuleb puhastada kasvudest ja yleliigsetest oksadest ehk midagi analoogset porgandite ja peetide rohimisega.
Vahe aga selles, et chipping toimub kuumuses 28 kraadi varjus, 33-34 päikese all;) Siin on tõesti soe ning see alles kevad- varsti peaks kraadiklaas hakkama pärastlõunal näitama 40! Lisaks meile töötavad farmis alaliselt veel Keith ja Grant - kõige ehtsamad Austraalia farmerid, keda telekas nähtud seriaalidest võite silme ette manada. Ning ausalt öeldes- ilma nendeta oleks töö tundunud äärmiselt masendav ja äärmiselt yle inimvõimete. Keith, kes on 54-aastane eluaegne põllumees ja meiega koos põllul käib, hiilib igal vabal võimalusel meile salaja appi ja hoolitseb selle eest, et me regulaarselt piisavalt vett jooksime. Selline isalik hoolitsus on nii liigutav. Kujutage ette- kurdame talle kogu aeg, et töö raske ning palk niru, ning eile, töönädala lõppedes koju tulles ja riideid pessu viima hakates avastasin, et ta oli mulle lohutuseks 20 dollarise rahatähe mytsi sisse peitnud! Grant aga kutsus meid enda majja elama, sest nii saame kokku hoida iganädalase 120 dollarit majutuse eest makstud raha. Mees ise on uskumatu- 38-aastane farmer, kes kogu oma raha investeerib vintpyssidesse, pyssirohtu ja pystolitesse. Kuid tegemist on tõelise tegijaga, kelle kodu pungil täis erinevatelt võistlustelt kogutud trofeesid ja medaleid. Isegi minul lubati päris pystoliga käsi valgeks saada! Aga nyyd parim osa- neljapäeva õhtul võtsid Grant ja Frank mu kaasa kängurujahile! Na-na-naa- Te ei ole vist Indias käinud!!! See oli äge- saagiks 2 jänest, viis rebast ja känguru. OK,OK - tegemist ei olnud just pärisjahiga;) Sõitsime autoga mööda viinamarjaistandust ringi, valisime prozhektorivalgusega sihtmärgi välja ning Grant lihtsalt tulistas. Ja pärast nägin, kuidas näeb välja uks paljaksnylitud Austraalia rahvusloom ehk naked kangaroo;) Aga maitseb ta tõesti ylihästi. Lisaks pyssilaskmisele olen vahepeal omandanud ka oskuse ATV-ga põldude vahel ringi rallida, sest see on ainuke viis istanduse lõpututel hektaritel ringi liikuda.
Nii et nende hetkede pärast tasus siia tulla. Nendega kaasnevad naha all turritavad ohakaokkad, valutav selg, ärapõlenud nina ning ning umbrohust tekkinud allergia on tegelikult lihtsalt vaid väga hea õppetund, kui lihtsalt raha läheb ja kui raskelt ta tuleb. Nii et jällegi tuleb tõdeda, et emadel on alati õigus- ainult, et ega me ju ei õpi teisiti, kui ikka omal nahal järele proovides;) Ent kui keegi helde sydame ja käega isik meie heaolu parandamise võimalusi otsib, siis saate seda teha, toetades finantsiliselt mu tänase-päeva-viinamarja-bossi website'l http://www.healthy-organic-living.com/organic-wine-store-online.html
P.S. Ja tuli välja, et need loomakesed, keda mina Melbourne's pidasin täissöönud oravateks, on hoopiski opossumid!

Ehkki 620km kaugusel ootab mind juba winemaker Frank, ei suutnud ma veel kord vastu panna raamatukogusõltuvusele, et paari reaga kirjeldada feelingut, mis kogu Melbourne's praegu valitseb. Nimelt on täna Derby Day- tähtsuselt teine racing day Melbourne Cup järel, mis toimub novembrikuu esimesel teisipäeval. Kogu linn elab ja hingab hetkel yhes rytmis, sest hobuste võiduajamine on täesti midagi erilist siinsete elanike jaoks. Nagu oleks öösel keeratud kella, aga seekord tagasi ja suisa kuni aastani 1930- naistel on soengud sulgede ja tuttidega või muude imetabaste kaunistustega ning kleite ei hakka parem kommenteerima, sest neid on sadu erinevaid, millest yks on fancym ja ilusam kui teine. Mehed nende kõrval on on värskelt pressitud ylikondades, hommikul viksitud kingade ja värviliste lipsudega. Ning kõik on teel Flemingtoni staadionile võiduajamist kaema ning neidsamuseid extra tänaseks päevaks valmistatud uhkeid tualette näitama. Tänavatel on kioskid, kus saab sõlmida kihlvedusid ja trammis kuuled inimesi arutlemas teemal "What do you think who is gonna win Melbourne Cup this year". Keskväljakul myrtsub uhkelt puhkpilliorkester, kellest kyll enamik on pilusilmsed või mustanahalised- ei tea, kas samuti Working Holiday viisaga;) Mõtlesin, et äkki peaks ka oma CV sinna jätma- vahelduseks unistamisele tiitlist dr. Tamm võiks ju proovida hoopis, kuidas kõlab ametinimetus Pasunapuhuja Tamm.
Väga õigel ajahetkel sattusin Melbourne'i, ehkki siit täna juba lahkuda olen otsustanud. õhus on kyll võimalus, et siia lähitulevikus tagasi pöördun, sest neljapäevane cost analyst'i tööintervjuu läks yle ootuste hästi. Olen suht rahul, sest ikkagi esimene tööintevjuu in English- vestlesime yle tunni aja värbamisfirma omanikuga, kes osutus väga meeldivaks vanadaamiks ja siiralt tahab mind näha antud ametikohal töötamas. Samas jällegi päris keeruline dilemma minu jaoks- siduda end kolmeks kuuks tööga, mis tooks sisse enam kui korraliku rahasumma ja oleks mu CV-s väga muljetavaldav või siis pakkida kott, jätkamaks alustatud U-turn'i oma elus, ning minna otsima uusi elamusi õunakorjaja või istandustöölisena.
Kusjuures tööjõuturg töötab siin hoopis isemoodi- meeletult palju on temporary tööd e. tempingut. Töötaksin agentuurile, kes rendib mu välja oma kliendile- nii et omal moel saaks minust selline myydav naine;) Kusjuures töö ajal on keelatud isegi isiklikud telefonikõned, kuna klient ei maksa su eraasjade joonde ajamise eest, rääkimata internetiavarustes surfamise võ lihtsalt "Ma pean arsti juures ära käima" eest. Nii et kord on majas nagu sõjaväes- lõunal käimine on siiski lubatud, aga minuti pealt tuleb kirja panna.
Kuid tänu taevatähtedele või millelegi muule jooksid asjad jälle nagu iseenesest paika ning mul on võimalus liikuda edasi ning kui tõesti tahan, tulla tagasi ja proovida challenge'na kuluarvestaja tööd kontorilaua taga. Nimelt on enne lõplikke otsuseid veel vaja kohtuda omaniku ja finantsjuhiga, kes aga kahjuks nädalasele tööreisile lähevad ja seega pandi ametikoht hetkel ootele. Kuna olen piisavalt kaua suurlinnas paigal olnud ja kontides päris tugevatoimeline rahutus tekkinud, otsustasin siiski edasi reisida. Kuid agentuur hoiab mind asjadega kursis ja võib-olla tulengi tagasi- kõik sõltub selle hetke konkreetsetest asjaoludest. Lihtsalt niivõrd atraktiivne pakkumine- ikkagi tootmisettevõte käibega 160 miljonit dollarit aastas ja 29 000 erineva tootesarjaga. Palganumbrist ei hakka parem rääkima, sest vastasel korral olete kui miilenkid rivistatud esimese homme hommikul Austraalia suunas väljuva lennuki pardal;)
Ent nyyd hakkan liikuma ja kui juhuslikult mõnda aega siia blogisse uusi sissekandeid ei lisandu, siis pole ma mitte kadunud, vaid lihtsalt pärapõrgus asetsev viinamarjaistandus ei oma pysiyhendust modernse intrenetimaailmaga. Still- always remember the words of Forrest Gump's mother that life is like a box of chocolates and You never know what you're gonna get.

Kas olete kunagi mõelnud, kuidas synnivad imelised korallirahud, mis snorgeldajaid ja sukeldujaid oma värvikirevusega lummavad? Kaheksandal augustiööl peale esimest täiskuud saadavad kõik korallid osakese endast teele suurde ookeani ja kui need kybemed leiavad sellel rännakul sobiva elukeskonna, siis nad sinna kinnituvad ja nii tekibki uus korallirahu.
Vähemalt nii oli story eilses filmis, mida käisin vaatamas maailma suurimalt ekraanilt IMAX kinos. Paned teate-ise-kyll-need-fotodel-näidatud magicprillid ette ja oledki nagu yks filmi osatäitjatest. Laine randub ja Sul on tunne, et kogu saal uputatakse yhe silmapilguga, raid ujuvad sust mööda ja yle, kilpkonn möödub vasakult ja hai paremalt- amaizing! Meduusid ujusid nii lähedal, et ma spontaalselt sirutasin käe nende katsumiseks ja samal hetkel adusin, et haarasin vaid tyhja ohku, sest tegelikult on film nagu film ikka - suurel linal, ent lihtsalt tänu neile prillidele on tunne, et ise kõige selle keskel asetsed.
Täna sõitsin laevaga mööda Yarra jõge Melbourne'i eeslinna nimega Williamstown- what a perfect day I had! See asub lahe kaldal ja mitte ilmaasjata ei tituleerita "a picturesque town"- vanad kaptenivillad ja pitskaunistustega majakesed, suur jahisadam, lugematul hulgal välikohvikuid. Jalutasin beachil, vaatasin taamal paistvaid Melbourne'i pilvelõhkujaid, sobrasin kaldale kuhjatud korallides ja peletasin pea ymber tiirlevaid kärbseid eemale. See vist ongi Melbourne'i võlu, et siin on kõik korraga ja yhes kohas- yksteise otsa laotud rahamyntide torne meenutavad poolde taevasse ulatuvad kontorihooned, iga suurlinna kohustuslik osa Chinatown, itaalia kohvikud... ent samas poole tunni rongisõidu kaugusel ookeanilained, mustad luiged ja uskuge voi mitte - ristikheina põõsas. Kusjuures täitsa samasugune nägi välja nagu meil kodus! Samuti õnnestus lõpuks ometi sealsamas Williamtown's syya jäätist, mis maitses pea sama hea kui gelatti Veneetsias. Elu nagu hernes või mis;) Eesti tydruk Sille, kes siin juba poolteist aastat on elanud (ja Eesti Vabariigi jaoks kadunud tydrukute nimekirja kantud) ytles samuti, et Melbourne'st paremat kohta elamiseks on raske leida. Siin on oma feeling ja soul ehkki rahvaarvu jargi, mis ulatub yle 3 miljoni, võiks arvata, et tegemist lihtsalt yhe city'ga.
Veel kolmapaeva õhtust kui kohtasin kahte eestlast Sillet ja Katrinit- päris mõnus oli vahelduseks emakeeles suhelda. Kui Teie seal vaid oskaksite hinnata seda väärtusena, et ei pea iga sõna juures ajusid ragistama ja mõne yksiku jargi, millest märksõnana aru saad, kogu story't kiiresti-kiiresti kokku puzzletama enne kui vastaspool adub, et su inglise keel polegi as good as his. Teine äratundmisrõõm oli kuulata, et peamine erinevus, mis siinse yhiskonna ja Eesti yhiskonna vahel esimese hooga meenub, on vabadus kinnisideedest. Reisides kodust kaugemale mõistad, et ei pea olegi nii, et ilma kinnisvara omamata oled eikeegi ja et 25 aastaselt peaks pere kyll juba loodud olema. Kusjuures kõigi nende asjade juures kasutab eestlane tegusõnana "muretsema"- muretseme endale majad ja autod, muretseme endale lapsed jne. Eestlasele on see muretsemisoskus synnihetkel juba seljakotina kaasa antud. Nagu mina- vaevalt jõuavad lennuki rattad maad puudutada, kui juba vaja uurida, kust saaks omale Tax file number'i "muretseda". Relax- kinnisvara saab alati endale yyrida, tax file number'i interneti kaudu taotleda ja lapsed synnivad siis, kui maailmas nii palju ringi reisitud, et on mida neile unejutuna pajatada. Ning yks neist juttudest võiks näiteks olla kirjeldus kylakeses nimega Jerilderi asetsevatest viinamarjaistandustest ja golfiväljakutest.