Saabusin just äsja pingviinide juurest- te vist ei ole neid ju näinud;)
Kylastatud said eile need maailma väikseimad pingviinid! Sõitsin selleks Melbourne'st daytripiga välja (kusjuures ei ole just minu jaoks taolised lähme-kõik-koos-nyyd-sinna-ja-vaatame-kaks-minutit-vasakule-ja-siis-poolteist-minutit-paremale-ja-nyyd-ruttu-bussi-tagasi yritused). Aga rohkem impressive oli tegelikut yrgne avaookean- ma ei tea, mis imevägi see on, aga vot ookeanikaldale võiks ma jääda tundideks ja tundideks. Nii võimas vaatepilt lihtsalt naelutab yhele kohale ja paneb end tundma armetu tolmukybekesena kivirahnudel purunevate veeseinade ees... Ainult, et meeletu torm- kõik võimalikud soojad riided olid ymber keha mässitud ning seega esimest korda kasutuses õunakorjamiseks kaasa võetud kindad. äärepealt oleks ilma jäänud Pärnu Haigla poolt kingitud töökybarast, kuid sain viimsel hetkel enne peast lendamist äärest veel kinni krabada. Hea kui ykskord kuskile farmi maanudes iseennast pole eelnevalt ära kaotanud;)
Kuid pingviinid ise olid vahvad! Istusime seal ranna peal, nii tuhatkond turistikest ja vaatasime, kuidas nad tulid 8-12-stes kampades merest välja ning tatsusid mõõdukal sammul oma urgude poole. Yks vennike oli vist mingi jamaga päeval hakkama saanud, sest poole pealt pööras ringi ning vudis tagasi lainetesse. Teine pyydis teda kyll peatada, aga didn't succeed. Ja nad tatsuvad nii vahvalt tiira taara tiira taara, ise vaevalt 33 cm pikad ja 1 kg rasked. Well.. ehkki ma ei kujuta ette, mis tunne omal oleks, kui töölt koju tulles ootaks mind ees uudistavad turistid, kes tahavad ränga raha eest näha, kuidas väsinuna kodu poole koperdan;) Nii et aasta tagasi istusin beachil ootasin oma kilpkonni, see aasta pingviinid, järgmine aasta .... any ideas, friends?
Tänase päeva olen veetnud siin kaugel mandril minu teiseks koduks kujunenud raamatukogus. Iga päev paar tunnikest tänu millele hakkab pilt selginema vaikselt tööturusysteemide toimimisest. Sain hommikul kätte oma kauaoodatud makuskohuslase numbri, ilma milleta kuskil jutule ei pääse ja käisin registreerisin ennast ka yhes agentuuris tööotsijaks. Vaatab kas õnnestub saada linnas tööd ja kui ei, siis koputan järgmise nädala lõpus mõne farmi ukse peale. Ehkki vaadates siin olevaid backpackereid on vist minu loomuses liiga palju eestlase murelikkust. Nad pidid pikali kukkuma, kui ma juba esimene õhtu uurisin, et kuidas Maksuametis arvele võtmine käib. Enne 3-4 nädalat relaxingut ei ole kombeks kyll liigutama hakata.
Ja yks yllatav juhtum - hostelis suvaliste austraalia poiste kysimusele "Kust tulek" vastates, et Eestist, oli nende reaktsioon, et muidugi me teame Eestist. Teil oli ju seal see rallisõitja Marko Märtin. Vot mis meie väiksele kodumaale siin kuulsust toob - vahet pole, kelle me presidendiks upitame, olulised on hoopis evergreen jalgpall ja rallisõit;)