ilm.ee andmetel hakkab Teil kodumaal maa vaikselt valgeks minema! Sõitsin täna trammiga peatänavat pidi mööda suurest jõulupuust, mis juba mitmendat nädalat seal sätendamas ehkki väljas hetkel sooja 23 kraadi ja viimane asi, millele mõtled on see, et kas jõuluvana tõesti on olemas või mitte. Teie lohutamiseks võin muidugi öelda, et nädalavahetuseks lubab veidi jahedamat - 18-20;)
Mõtlesin, et hyppan täna vaid korraks raamatukogust läbi, aga jälle on paar tunnikest täis tiksunud siinsetes netiavarustes surfates. Toakaaslasega yksteise päevaplaane järgmiseks päevaks uurides on kysimus alati sõnastatud 'What will You do after the library?" Teine traditsioon, mis alati raamatukoguga kaasneb, on vastasolevast supermarketist 250g mandlishokolaadi ostmine. See on nii delicious - mmmm ... ja allahinnatud;) vaid 2.99. Seega on mul viimase kahe nädalaga kujunenud välja raamatukogu-ja mandlishokolaadi sõltuvus ning sellest lähtuvalt otsustasin, et aitab linnaelust. Eile helistati, kuna pakkumisel oli ametikoht, mis eeldas teadmisi Accesi andmebaasiga töötamisest (palavad tervitused Heikole, kellelt need teadmised peamiselt omandatud said!) ja paluti saata oma CV. Mõtlesin tykk aega ja ei saatnud. Kas ma ikka tulin Austraaliasse tegema seda tööd, mida kodus piisavalt juba on tehtud...well... doesn't sound very exiting.
Alguses siia tulles oli tunne, et ykskõik mis tööd teeks, kui vaid palka makstakse. Nyyd võtan asja veidi rahulikumalt - ei suuda kyll kuskile kööki nõudepesijaks minna ennast pakkuma ning mingit igavat kontoritööd ka ei taha teha. Seega stardin pyhapäeval hoopis kylakesse nimega Jerilderie ja asun tööle seal olevasse viinamarjaistandusse. Tahtsin hirmsasti kirsse minna korjama, aga praegu polevat veel hooaeg ja yldse pakutakse siin all Victorias suht vähe fruitpickingu tööd. Peab minema yles Queenslandi, kus selliseid tööotsi oluliselt rohkem. Käin homme siiski veel ära yhel cost accountant'i tööintervjuul, mis täna kokku sai lepitud, aga põhimõtteliselt on linnaelu piisavalt nähtud ja aeg edasi liikuda. Täna tegin suure pesupäeva ja pakkisin juba osa asju kotti ära. See tähendab kyll seda, et jään ilma yhest olulisimast syndmusest Melbourne Cup'st, mis pidavat 3 ja poolest minutiks seiskama hingamise Austraalia mandril. Hourse racing on siin yks populaarsemaid spordialasid - naised lasevad eraldi kostyymid ja kybarad teha selleks päevaks (suisa ametlikud lilled on määratud erinevatele syndmustele, milleks Melbourne Cupil'l oli minu mäletamist mööda valge roos). Yldse on inimesed siin suht suurlinlikud- tänaval on näha väga palju ylikondades ja lipsustatud meesterahvaid ning trenditeadlikke naisterahvaid.
Esmaspäeval käisin ajaviiteks kinos vaatamas filmi "The Wind that Shakes the Barley"- on Eestis juba jooksnud? Superb! Iiri vabadusvõitlusest ja rasketest valikutest, mille ette elu meid seab. Mõned asjad siin elus lihtsalt ei ole myydavad, kuid seda mõistavad vaid need, kelles peitub raugematu huvi ja soov ka ise muuta maailma oma tegudega veidikenegi paremaks. Sest mõnikord võivad need sinu valikud põhjustada suurt sydamevalu teistele. Igatahes soovitan soojalt. Kusjuures kinopilet siin maksab 14-15 dollarit, aga esmaspäev oli soodus e. 7.50. ökonomisti asi- siin veel eriti otsid võimalusi, kust mida odavamalt, sest kontojääk sulab kui kevadine lumi;)
Hakkan nyyd liikuma, sest saan varsti kokku kahe Melbourne's resideeruva eesti tydrukuga -viimane aeg, sest ausalt öeldes olengi juba hakanud mõtlema inglise keeles. Praktika mõttes ju hea, aga ei kujuta ette mis aasta pärast saab- loodan, et mu taskusõnastik selleks ajaks pole päris kapsaks loetud, sest seda läheb vist tagasi kodumaale naastes sama palju vaja kui siia saabudes. Suur aitäh Haigekassa omadele, kes selle väärtusliku kingituse lahkumisel tegid! Ja puhtad sokid on ka juba paar korda pesust läbi käinud;)