ilm.ee andmetel hakkab Teil kodumaal maa vaikselt valgeks minema! Sõitsin täna trammiga peatänavat pidi mööda suurest jõulupuust, mis juba mitmendat nädalat seal sätendamas ehkki väljas hetkel sooja 23 kraadi ja viimane asi, millele mõtled on see, et kas jõuluvana tõesti on olemas või mitte. Teie lohutamiseks võin muidugi öelda, et nädalavahetuseks lubab veidi jahedamat - 18-20;)
Mõtlesin, et hyppan täna vaid korraks raamatukogust läbi, aga jälle on paar tunnikest täis tiksunud siinsetes netiavarustes surfates. Toakaaslasega yksteise päevaplaane järgmiseks päevaks uurides on kysimus alati sõnastatud 'What will You do after the library?" Teine traditsioon, mis alati raamatukoguga kaasneb, on vastasolevast supermarketist 250g mandlishokolaadi ostmine. See on nii delicious - mmmm ... ja allahinnatud;) vaid 2.99. Seega on mul viimase kahe nädalaga kujunenud välja raamatukogu-ja mandlishokolaadi sõltuvus ning sellest lähtuvalt otsustasin, et aitab linnaelust. Eile helistati, kuna pakkumisel oli ametikoht, mis eeldas teadmisi Accesi andmebaasiga töötamisest (palavad tervitused Heikole, kellelt need teadmised peamiselt omandatud said!) ja paluti saata oma CV. Mõtlesin tykk aega ja ei saatnud. Kas ma ikka tulin Austraaliasse tegema seda tööd, mida kodus piisavalt juba on tehtud...well... doesn't sound very exiting.
Alguses siia tulles oli tunne, et ykskõik mis tööd teeks, kui vaid palka makstakse. Nyyd võtan asja veidi rahulikumalt - ei suuda kyll kuskile kööki nõudepesijaks minna ennast pakkuma ning mingit igavat kontoritööd ka ei taha teha. Seega stardin pyhapäeval hoopis kylakesse nimega Jerilderie ja asun tööle seal olevasse viinamarjaistandusse. Tahtsin hirmsasti kirsse minna korjama, aga praegu polevat veel hooaeg ja yldse pakutakse siin all Victorias suht vähe fruitpickingu tööd. Peab minema yles Queenslandi, kus selliseid tööotsi oluliselt rohkem. Käin homme siiski veel ära yhel cost accountant'i tööintervjuul, mis täna kokku sai lepitud, aga põhimõtteliselt on linnaelu piisavalt nähtud ja aeg edasi liikuda. Täna tegin suure pesupäeva ja pakkisin juba osa asju kotti ära. See tähendab kyll seda, et jään ilma yhest olulisimast syndmusest Melbourne Cup'st, mis pidavat 3 ja poolest minutiks seiskama hingamise Austraalia mandril. Hourse racing on siin yks populaarsemaid spordialasid - naised lasevad eraldi kostyymid ja kybarad teha selleks päevaks (suisa ametlikud lilled on määratud erinevatele syndmustele, milleks Melbourne Cupil'l oli minu mäletamist mööda valge roos). Yldse on inimesed siin suht suurlinlikud- tänaval on näha väga palju ylikondades ja lipsustatud meesterahvaid ning trenditeadlikke naisterahvaid.
Esmaspäeval käisin ajaviiteks kinos vaatamas filmi "The Wind that Shakes the Barley"- on Eestis juba jooksnud? Superb! Iiri vabadusvõitlusest ja rasketest valikutest, mille ette elu meid seab. Mõned asjad siin elus lihtsalt ei ole myydavad, kuid seda mõistavad vaid need, kelles peitub raugematu huvi ja soov ka ise muuta maailma oma tegudega veidikenegi paremaks. Sest mõnikord võivad need sinu valikud põhjustada suurt sydamevalu teistele. Igatahes soovitan soojalt. Kusjuures kinopilet siin maksab 14-15 dollarit, aga esmaspäev oli soodus e. 7.50. ökonomisti asi- siin veel eriti otsid võimalusi, kust mida odavamalt, sest kontojääk sulab kui kevadine lumi;)
Hakkan nyyd liikuma, sest saan varsti kokku kahe Melbourne's resideeruva eesti tydrukuga -viimane aeg, sest ausalt öeldes olengi juba hakanud mõtlema inglise keeles. Praktika mõttes ju hea, aga ei kujuta ette mis aasta pärast saab- loodan, et mu taskusõnastik selleks ajaks pole päris kapsaks loetud, sest seda läheb vist tagasi kodumaale naastes sama palju vaja kui siia saabudes. Suur aitäh Haigekassa omadele, kes selle väärtusliku kingituse lahkumisel tegid! Ja puhtad sokid on ka juba paar korda pesust läbi käinud;)

Seoses kellakeeramisega puudub mul õrnemgi aimdus, palju kodumaal praegu ajamasinad näitavad. Siin igatahes on hetkel 13.45 ja kuna ennem oli ajavahe 7h, Teie keerasite 1 h taha ja meie siin 1 h ette, siis võiks eeldada, et need, kes tõusevad pool viis hommikul, on just äsja ärganud. Aga tegelikult vahet ju pole;)
Istusin täna hommikul rõdu peal, jõin hommikukohvi ja vaatasin, kuidas päike sillerdas kaugusse kaduval veehorisondil. Yllatusega avastasin, et minust on saanud hommikuinimene- tööl käies olid hommikud nii rasked ja alles peale lõunat hakkas midagi kuskil liigutama. Ent nyyd vastupidi- hommikuti tõusen naeratusega silmis, sest ees ootamas tegemised, mis pole mitte kohustus, vaid lihtsalt puhkus ja nauding. Esmaspäeva hommikud ei pea olema sinised, kui sa ise neid siniseks ei ela.
Reedel käisin Victoria parlamendihoonet kaemas - tasuta tour nii et miks mitte;) Kuna peale minu oli veel uudistajaid 2 taani tydrukut, siis kujunes guide'ga väga huvitav 1,5 tunnine diskussioon. Sain päris palju huvitavat teada
- et Victoria osariigis on tõsised veeprobleemid praegu, sest keegi ei ole kunagi enne mõelnud, et joogivesi ka lõppeda võiks (tuli meelde Mehhiko playa, kus esimest korda elus sain karmi õppetunni, et isegi kui kõike muud vajalikku on piisavalt, aga tilkagi joogivett ei ole, siis pole sellel kõigel muul ka erilist väärtust).
- et kogu Austraalias napib meeletult tööjõudu. Majandus kasvab tohutu kiirusega ja maavarasid jagub, aga kuna elanikkond kogu mandri peal on kokku vaid 20 miljonit, siis napib töökäsi, kes selle kõik rahaks konverteeriks.
- et puuviljad on nii kallid, kuna transpordikulud on meeletud. Toodetakse kyll siinsamas Austraalias, aga kui mõelda, et Austraalia=terve manner, siis tõesti transportimine maksab.
- et ei ole paremat kohta elamiseks kui Austraalia:)))

Ja ma ise polegi peale esimese shoki vaibumist mitte hetkeks veel kahetsenud, et niimoodi pea ees tundmatusse vette sai hypatud. Loodame, et tööotsingud samuti yhel hetkel õnneliku happy-end'i leiavad;) Tyypilise eestlasena ei oska ma ju mitte rahulikult relaxida- juba esimene õhtu oli vaja välja selgitada, mis dokumente vaja hakata ajama. Inimesed siin on hoopis teistsugused. See ei ole mingi auaasi, et Sul on kogu aeg kiire ja võõras on mõttekäik, et mida rohkem tööd ning sebimist, seda tublim ja asjalikum oled. Vastupidi- austraallased ise ytlevad, et nad pole eriti kõvad töörygajad ning eelistavad barbecue'd sõpradega beachil paarile lisadollarile öötundide eest kontoris. Eile õhtul toanaabriga päevamuljeid vahetades rääkis ta samuti, et siinne yhiskond ei väärtusta mammona kummardamist ja elatakse iseendale ning oma perele, mitte asjadele. Näiteks alati kui Sa kysid abi, tuntakse siirast huvi, kust pärit oled ning iga vestlus hakkab alati fraasidega "Hello!How are You?". Kusjuures enamikel juhtudel nad on tõega huvitatud are You doing good or not. Muidugi ei saa jätta märkimata, et Victoriat loetaksegi kõige sõbralikumaks maakonnaks siin mandril, kus inimesed on valmid viimase oma hinge tagant andma abivajaja aitamiseks. Ja vaikselt hakkab see omalegi kylge.
Ehkki sealt edasine vestlus võib kujuneda päris heaks ajude ragistamiseks, sest ehkki enda arvates mu inglise keel väga kehva ei ole, siis kohati ei saa ikka mitte muffigi aru! Iga päev loen-tõlgin õppimise mõttes ajalehti või raamatut ning avastan pidevalt, kui vähe tean erinevaid sõnu ning expressioneid. Ja rääkimise osas ei olegi mitte austraallased need kõige hullemad, vaid pigem just UK-st tulijad - katsu sa mingi shotlasega pikemat vestlust arendada! Või siis iirlased- oh mine God! Kuid ostsin omale Ausside slängisõnastiku, nii et kyll varsti tuleb ka minul;)
Laupäeval käisin lõpuks ära Melbourne'i akvaariumis, nii et tänaseks olen oma silmaga näinud nii koaalasid, pingviine ja kängurusid kui ka haisid ja raisid ning stonefishes and cowfishes. Uskuge mind - nad kõik on tõesti olemas!

Haigekassa special (hoidmaks Teid kursis, mis toimub suures maailmas)
1. Eilne esikylje uudis suurimas päevalehes oli, et auditi kohaselt oli kõige pikem töönädal, mis arstid Victoria osariigis (kus asub Melbourne) tegid, 107 tundi ja pikim nonstop vahetus 37h. Nii et meie doktorid tunduvad olema suht maailmatasemel või mis (palganumbreid ei olnud seal mainitud;) Jälgides praegu aktiivselt tööturu olukorda, tundub, et on kaks ametit, mis toidavad - SAP administraator ja õde. Neile on sadu ja sadu töökuulutusi, samal ajal kui teistele ametikohtadele võib-olla ainult sadu.
2. Meil oli aktuaalne teema tabletiabordi hinnakirja lisamine ja leidsin ajalehest nupukese, et Austraalias yhele arstile antud õigus vastavat systi välja kirjutada. Kuna kõik 20 patsienti see aasta ilma komplikatsioonideta, siis hakatakse taotlema, et riik tulevikus tasustaks võimaluse eest teha kas kirurgiliselt või medikamentoosselt. Kuna võitlus hetkel kestab, on yks teine ravimifirma väga aktiivselt hakanud toimeaine baasil, mida muidu kasutatakse vähiravis, kiiresti analoogset rohtu välja hakanud töötama. Tip of the day: kus tunned raha lõhna, seal ka ravimifirma esindajat juba ees ootamas võid eeldada;)

Saabusin just äsja pingviinide juurest- te vist ei ole neid ju näinud;)
Kylastatud said eile need maailma väikseimad pingviinid! Sõitsin selleks Melbourne'st daytripiga välja (kusjuures ei ole just minu jaoks taolised lähme-kõik-koos-nyyd-sinna-ja-vaatame-kaks-minutit-vasakule-ja-siis-poolteist-minutit-paremale-ja-nyyd-ruttu-bussi-tagasi yritused). Aga rohkem impressive oli tegelikut yrgne avaookean- ma ei tea, mis imevägi see on, aga vot ookeanikaldale võiks ma jääda tundideks ja tundideks. Nii võimas vaatepilt lihtsalt naelutab yhele kohale ja paneb end tundma armetu tolmukybekesena kivirahnudel purunevate veeseinade ees... Ainult, et meeletu torm- kõik võimalikud soojad riided olid ymber keha mässitud ning seega esimest korda kasutuses õunakorjamiseks kaasa võetud kindad. äärepealt oleks ilma jäänud Pärnu Haigla poolt kingitud töökybarast, kuid sain viimsel hetkel enne peast lendamist äärest veel kinni krabada. Hea kui ykskord kuskile farmi maanudes iseennast pole eelnevalt ära kaotanud;)
Kuid pingviinid ise olid vahvad! Istusime seal ranna peal, nii tuhatkond turistikest ja vaatasime, kuidas nad tulid 8-12-stes kampades merest välja ning tatsusid mõõdukal sammul oma urgude poole. Yks vennike oli vist mingi jamaga päeval hakkama saanud, sest poole pealt pööras ringi ning vudis tagasi lainetesse. Teine pyydis teda kyll peatada, aga didn't succeed. Ja nad tatsuvad nii vahvalt tiira taara tiira taara, ise vaevalt 33 cm pikad ja 1 kg rasked. Well.. ehkki ma ei kujuta ette, mis tunne omal oleks, kui töölt koju tulles ootaks mind ees uudistavad turistid, kes tahavad ränga raha eest näha, kuidas väsinuna kodu poole koperdan;) Nii et aasta tagasi istusin beachil ootasin oma kilpkonni, see aasta pingviinid, järgmine aasta .... any ideas, friends?
Tänase päeva olen veetnud siin kaugel mandril minu teiseks koduks kujunenud raamatukogus. Iga päev paar tunnikest tänu millele hakkab pilt selginema vaikselt tööturusysteemide toimimisest. Sain hommikul kätte oma kauaoodatud makuskohuslase numbri, ilma milleta kuskil jutule ei pääse ja käisin registreerisin ennast ka yhes agentuuris tööotsijaks. Vaatab kas õnnestub saada linnas tööd ja kui ei, siis koputan järgmise nädala lõpus mõne farmi ukse peale. Ehkki vaadates siin olevaid backpackereid on vist minu loomuses liiga palju eestlase murelikkust. Nad pidid pikali kukkuma, kui ma juba esimene õhtu uurisin, et kuidas Maksuametis arvele võtmine käib. Enne 3-4 nädalat relaxingut ei ole kombeks kyll liigutama hakata.
Ja yks yllatav juhtum - hostelis suvaliste austraalia poiste kysimusele "Kust tulek" vastates, et Eestist, oli nende reaktsioon, et muidugi me teame Eestist. Teil oli ju seal see rallisõitja Marko Märtin. Vot mis meie väiksele kodumaale siin kuulsust toob - vahet pole, kelle me presidendiks upitame, olulised on hoopis evergreen jalgpall ja rallisõit;)

Lõpuks ometi on soe!!! Täna siis esimene päev, kui mõtlesin, et peaks välja otsima oma päikesekreemi ning tossud ja sokid lahtiste kingade vastu vahetama. Kusjuures tip of the day teistele - tõesti ei tasu Austraaliasse tulles kaasa vedada riideid, kuna hulga lihtsam on need siit osta, sest hinnad on pea meie tasemel.
Oi aga te peaksite nägema seda tuba kus ma elan!! Hostel iseenesest on väga viimase peal- arvan, et parim, kus ma yldse kunagi peatunud olen. Isegi triikrauda on võimalik kasutada! Suht puhas-korras ka. Yks ainuke viga- elan toas, mis asetseb täpselt eliitnightclubi peal;) Ja kuna muusika, mida siin kuulatakse, on suht sarnane sellega, mida meiegi tänavatel BMW akendest valjuhäälselt lastakse, siis võite ette kujutada, millised peaga- vastu-seina-haamriga-vastu-lauda rytmis mu unenäod saabuvad. Nagu kiuste olen ikka veel kylmetanud, nii et pagen ise hoopis hosteli kööki kummeliteed jooma ja raamatut lugema. Eile hakkas selline piinav köha, et ei jaanud muud yle, kui ronida apteeki, ehkki oleks vist pidanud Mõttele tellimuse esitama pudeliposti teel vajalikud medikamendid saata, sest tavalised köhatabletid (50 tk) maksid mulle pea 150 EEKu- no et nad seda väärt ka oleksid. Nii et apteegis saad kindlasti aru, et tegemist ei ole mitte Eestimaaga;)
Teine hetk selle fakti adumiseks on igahommikune trammisõit kesklinna, kui möödun pilvelõhkujate kvartalist - nad on toesti suured ja ulatuvadki pea pilvedeni!
Aga veel sellest toast, mille kohta juba automaatselt tõesti 'kodu' olen hakanud ytlema. Hommikul silmi avades on esimene asi, mida näen, palmid ja beach. Tõsimeeli! Ei aja udu. Isegi mõtlen veel, et äkki kõik on siiski unenägu, mis lõppeb aknatagusest tuvide kudrutamisest tingitud ärkamisega, vaatega varahommikustest halladest valgele Mustamäele....
Hetkel aga elan siiski veel mitte koos tuvide, vaid kahe sakslase, ameeriklase ja austraalia hiinlasega. Viimane on eriti armas ja sõbralik nagu yldse kõik austraallased. Kuid vaatepilt, mis mind jätkuvalt hammastama paneb, on need meeletud riiete- ja kingakohvrid, mis ylejäänutel kaasas on. They are huge! Pakun, et ameerika tydrukul on pea 10 paari kingi kyll, kleitidest ja sinna juurde sobivatest pärlikomplektidest ei hakka rääkimagi. Kõik samas tulnud siia WH viisaga. Huvitav, kes sinna farmitöödele õunaistandustesse lõpuks jõuavad, sest taolisi garderoobe kyll kaugemale kui esimesse taksopeatusesse pole võimalik transportida!

Ja nuud siis juba kohal;)
Karm oli see reis, vaga karm, aga loodan, et ma'ng va'a'rib ku'u'nlaid. Algus oli sipska ehmatav, sest vajadusest kogu aeg meeles pidada asjad, mis enne minekut tegemist vajavad, oli pea nii pulki ta'is, et kolmapa'eva hommikul lennujaama joudes avastasin ullatusega, et ohhoo- koik asjad on kaasas ning ainuke asi, mis puudub, on lennupilet Austraaliasse;) Natuke na'rvipinget aga olukord sai lahendatud- nii hea on elada vaikses e-riigis, kus koik asjad arvuti teel saab aetud! Ent jargmine jama ootas juba Helsingis-istusin seal Londoni lennukisse ja lasin silma rahulikult looja teadmisega, et kolme tunni parast olen juba jargmises peatuskohas. Tunni aja parast tegin silma lahti ning u'llatus, u'llatus- ikka Soome panoraam! Lihtsalt hoiti 1.40 lennukit maa peal, kuna polnud prioriteetne lend;) OK, saime lopuks ohku ja jouame Londoni kohale ning siis teatab kapten, et prioriteedid vahepeal muutusid ning seetottu tuleb ohus oodata pool tundi maandumisluba, kuna esmajarjekorras lubatakse maalt ohku tousta. Unbelievable! Mul aeg tiksub, sest lendude vahetamiseks arvestatud varu 3h kuivab suisa silmnahtavalt kokku. Peale moningast ootamist saime siiski maandutud ja kuna toll kais suht kiiresti, istusin varsti juba lennukis, mis la'bi Hong Kongi mu oma unistuste maale lopuks pidi viima . Aga suht napilt laks;) Ja see vist ongi lennunduse "hea tava", et enne lendu inimestele anda vaike jarelemotlemise aeg, sest ega Londonist Hong Kongi minevas lennukis pidi jalle ootama tunnikese! Tegelikult siis enam vahet polnud, kas lend kestab 12 voi 13 tundi, sest labi vottis anyway. Ja peale viimast 9h lendu Hong Kongist Melbourne'i oligi koik! Minu surmani kardetud tolliametnikud tundsid vaid huvi, kas midagi suua on kaasas. Ju siis oli koht tuhi, aga kuna ma ausalt koik soogi olin juba eelnevalt erineval moel ara havitanud, vastasin 'ei', mille peale vastati 'That's it- go ahead'. Ja oligi 'Welcome to Australia'! Ise ka veel shokis, et olengi siin;)
Aga kulm on!!!! Eile oli korralik torm ja ostsin koik soojad riided valja, aga ikkagi kulmetasin, nii et lahen nuud koju, kuna raamatukogu, kus hetkel istun, pannakse kinni. Sain hea vihje toanaabritelt, et siin saab tasuta internetti kasutada. Voimas ehitis iseenesest- saal saali jarel tais raamatuid ja oppureid ning vahe meie omadega selles, et toolid on nii mugava!. Mitte nagu meil omal ajal kui Ulikooli Raamatukogus tuli silma loojalaskmiseks pea nagu kovale saunalavale toetada;)

Ja varsti ongi minek;)